Poliitikahuviliste kool 3: metafoor

Tarmo Jüristo Foto: Pm

«Poliitikahuviliste kooli» kolmandaks teemaks valisime metafoori. Semiootikas ja keeleteaduses mõeldakse metafoori all tavaliselt mingi nähtuse või asja omaduste ülekandmist (metaphora, kr k «ülekanne») mõnele teisele asjale või nähtusele. Keeles on metafoorid nii loomulikud, et jäävad sageli kasutajatele märkamata. Ometi on metafooril oluline roll mängida selles, kuidas me maailmast aru saame ning selles käitume.

Kujundlikult võib mõelda metafoorist kui pakikandjast, kes lisaks pakile – tähendusele – toob salakaubana kaasa terve väärtuste ahela ning sellega ka ideoloogilise maailmanägemuse, mis pakisaaja arusaamist märkamatult suunab. Selline metafoori kirjeldus on samuti metafoorne.

Läinud aastal lõpuks ka eesti keeles ilmunud raamatus «Metafoorid, mille järgi me elame» ütlevad Ameerika lingvistid George Lakoff ja Mark Johnson järgmist: «Muutused meie mõistete süsteemis muudavad meie jaoks reaalsena tunduvaid asju ja mõjutavad seega ka viisi, kuidas me maailma tajume ja kuidas neist tajudest lähtuvalt toimimine.»

Kasutatavatest metafooridest sõltub, kuidas me teeme oma valikuid, olgu igapäevases käitumises või poliitilistes otsustes, näiteks valimistel.

Poliitilisest kommunikatsioonist põhineb suur osa metafooridel – nende abil on kerge luua ilma keerulise lisaargumentatsioonita soovitud tähendusi. Metafoor pakub mõttelise raami, mis kuulaja poolt ära sisustatakse nii, et vajalikud tähendused on juba antud.

Kõige lihtsamal tasemel väljendub poliitiline metafoor valimiskampaaniate kohati lausa kalambuuritsevas keelepruugis (näitena võib tuua juhtiva paremerakonna valimisloosungi «Parem Eesti kõigile») või suhteliselt lihtsakoelistes retoorikanippides (nagu Keskerakonna «tõekomisjon»).

Põhjalikumal vaatamisel on asi aga märksa mitmetahulisem ning keelel ja keelekasutusel on poliitikas palju olulisem roll, kui esmapilgul võib tunduda.

Nimelt, nagu rõhutavad ka Lakoff ja Johnson, on meie mõtlemine olemuslikult metafooriline – meil ei ole selles põhimõttelist valikut, kuna kuivõrd meie mõtlemine ja mõistmine toimub keele vahendusel, ei saa me seda MITTE teha. Rääkides asjust teatud moel (näiteks viidates neile «õigete nimedega») kaotame pahatihti võime mõelda neist kuidagi teisiti.

Kui üks tähendus on juba laiemalt omaks võetud ja seega baasmetafooriks muutunud, on väga keeruline mõelda asjadest kuidagi teisti, mõne teise metafoori läbi. See eristab poliitilisi metafoore varem «Poliitikahuviliste kooli» sarjas käsitletud sildistamisest. Poliitiline metafoor sageli mitte üksnes ei suuna kuulajat nägema asju või nähtusi soovitud viisil, vaid esitab neid ainuvõimaliku viisina, ilma teiste võimalusteta.

Klassikaliseks ja rahvusvaheliseks näiteks on siin selline poliitiline teema nagu maksud. Oma igapäevases keelepruugis või ka meedias ei märka enamik meist midagi erilist selles, kui räägitakse «maksukoormast». See on mõistagi metafoor, kuivõrd maksudel – erinevalt näiteks kividest või mullast – ei ole päriselus kaalu.

Mis teeb maksud kivikoorma sarnaseks, on mõtteline seos: me kujutame neid ette millegi rõhuvana, tarbetu ning ebameeldiva raskusena. See omakorda teeb võimalikuks rääkida «maksukoorma kergendamisest» – ning see on mõistagi hea asi, sest kellel meist ikka saaks olla midagi selle vastu, kui meie koormat kergendatakse. Pole sugugi juhuslik, et madalate maksude ning õhukese riigi ideed toetava Reformierakonna retoorikast leiab sõna «maksukoorem» kasutamist tunduvalt sagedamini kui näiteks sotsiaaldemokraatide keelekasutusest.

Häda on siin aga selles, et see konkreetne metafoor raamistab igasuguse selleteemalise debati lähtuvalt vaikivast eeldusest «maksud on ebameeldiv raskus» ning seetõttu tajume ettepanekuid, millega võiks kaasneda maksude tõus ebaõiglaste, vastumeelsete ja pahatahtlikena – ja seda ENNE, kui meil on olnud võimalus isegi kaaluda, kas neil võiks ka mõni positiivne pool olla.

Ka «võitus» on üks poliitika baasmetafooridest, mida kasutatakse üsna laialt, alates parlamendiaruteludest kuni valimiskampaania kirjeldamiseni. See võimaldab meil rääkida oma seisukohtade «kaitsmisest», «vastase ründamisest», «allajäämisest». Võitluse metafoori variatsiooniks on sõja metafoor.

Selle kohta on spetsiifilisemaks kodumaiseks näiteks käibele võetud termin «kübersõda». Ka see on metafoor, just nagu «kodusõda» Singer Vingeri kuulsas laulus – ning ka selle metafoori kasutamine toob salakaubana kaasa terve hulga kontseptsioone ning väärtusahelaid, mida on esmapilgul väga lihtne mitte märgata.

Esiteks põhineb «kübersõja» metafoor eelneval mõisteraamil, mis käsitleb internetti kui (küber)ruumi – ja mõistagi pole ka see kaugeltki midagi «loomulikku» või ainumõeldavat. Millegipärast ei mõtle ega räägi me näiteks GSM-ruumist, kuigi mobiilivõrk võimaldab tervet hulka suhteliselt sarnaseid suhtluspraktikaid.

Viidates internetile kui «ruumile» või «territooriumile», on sellele võimalik kohaldada aga tervet hulka järgmisi mõisteid, nagu näiteks «piir» või «suveräänsus» – ja see teeb näiteks võimalikuks selle, et Eesti riik saab eraõiguslikelt andmesidepakkujatelt nõuda välisriikides opereerivate online-kasiinode veebilehtedele juurdepääsu blokeerimist.

Samuti tõi kübersõja metafoori juurdumine kaasa sellise reaalse institutsiooni nagu küberkaitseliit, kes võitleb küberohtudega ning on valvel küberterroristide suhtes. Sama metafoori laiendades jõuaksime aga ju selleni, et Eesti küberkaitsevõime parandamiseks oleks meil vaja kübermiinipildujaid ning kui me peaksime sattuma ootamatult võimsa küberrünnaku ohvriteks, läheks Eesti mehed kübermetsavendadeks (ja laulaks oma küberonnides laulu «iTsihh, iTsahh, iVelled»).

«Võitlus», «lahing» ja teised sõja-metafoorid aitavad rõhutada asja olulisust ja/või välistada küsimusi vahendite kohta. Kui sõjas on kõik vahendid lubatud, siis ka valimisvõitluses või poliitilises lahingus pühitseb eesmärk meetodid. Ning võitjad, teadagi, kirjutavad ajaloo ehk ütlevad tagantjärele, kellel oli õigus. Pärast võidu saavutamiseks öeldakse teisele poolele, et «pärast võitlust rusikatega ei vehita».

Poliitiline võitlus ei toimu eelkõige mitte idee sisu, vaid neid kirjeldavate metafooride vahel, ja see ei leia aset üksnes kõnetoolis või komisjonides, vaid toimub ka, või isegi eelkõige, keeleliselt, meedia vahendusel. Võimu saavutamine tähendab vähemalt osaliselt ka keelelise hegemoonia saavutamist. Domineeriv positsioon selles, kuidas valijad poliitilist tegelikkust – näiteks makse või vabadust – mõistavad, toob kaasa ka suuremad võimalused valimisvõitluses.

Kuid metafoore ei saa kasutada mitte üksnes ideoloogilise mõjutamise eesmärgil, vaid ka nende mõjutuste analüüsimisel, et ühe või teise poliitilise jõu sõnumi sisu avada ning seda enam mõistetavaks teha. Nii on võimalik kirjeldada – just nagu Lakoff teeb – liberaalide ja konservatiivide asusaama erinevust riigist vanema-metafoori läbi, mis aitab erinevaid maailmavaateid kandvaid poliitilisi positsioone seletada.

Konservatiivide arusaama valitsusest võib vaadata kui karistavat isa, kelle ülesanne on kasvatada ühiskonda karmide moraalireeglite läbi ning kelle arusaam kõigist lastest kui loomult võrdsetest toob kaasa järelduse, et kuna kõigil on võrdsed võimalused, on moraalne ka võrdne maksukoormus – milleks karistada edukaid selle eest, et nad on edukad. Põhimõttest «Uju või upu» tulenevalt saavad ka sotsiaalsed programmid külge ebamoraalsuse pitseri – sotsiaalsete toetuste läbi saavad vähem edukad midagi, mida nad ei ole ära teeninud, mis teeb nad omakorda veel laisemaks ja seega ka ebamoraalsemaks.

Seevastu liberaalide – on oluline märkida, et Lakoffi arusaam liberaalisest ei vasta sellele, mida Eestis end liberaalseks jõuks nimetav erakond esindab – arusaam valitsusest on pigem kirjeldatav hoolitseva ema metafoori läbi: tema kannab hoolt vähem edukate laste eest, muretsedes ka selle pärast, et ebavõrdsed võimalused oleksid näiteks maksude erinevust rakendades veidi enam tasakaalustatud.

Eesti kontekstis vastas karmi isa metafoorile Res Publica – ja osaliselt vastab praegune IRL –  ning hoolitseva ema metafoorile Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Need metafoorid, mõneti küll lihtsustavad, just nagu metafooridele omane, on ometi omal kohal selleks, et aidata inimestel paremini mõista poliitilisi jõude, mis riiki kujundada püüavad.

Metafooridel on oma praktiline väärtus – puutudes kokku uue ja tundmatuga, otsime sarnasust juba teadaolevaga ja püüame paigutada uut kogemust olemasolevasse teadmiste, kogemuste ja mõistete raamistikku. Selleks et meil oleks võimalik rääkida keerulistest või abstraktsetest nähtustest, taandame need lihtsatele sarnasustele ja saame neist mõelda teiste kujundite kaudu.

Näiteks «elu», mis on abstraktne ja komplitseeritud mõiste, muutub meie jaoks hoomatavamaks, kui mõtleme sellest, kasutades teekonna metafoori, ning see võrdlus teeb võimalikuks rääkida raskuste ületamisest, sihi otsimisest, eksinud olemisest, elutee katkemisest või pooleli jäämisest. Need kõik on metafoorid.

Metafooride teene on, et saame rääkida lisaks elule ka sellistest olulistest, kuid abstraktsetest asjadest nagu vabadus või demokraatia, kuid igal metafoori kasutamisel oma hind: kuna üks nähtus on võrreldav teisega vaid mingis ulatuses, toimub metafoori kasutamisel osaliselt tähenduse vaesustamine ja osaliselt juba varem mainitud lisatähenduse salakaubana kaasa toomine.

Kokkuvõtteks: tegelikkusest arusaamine sõltub sellest, millisesse metafoorsesse raami kogetav paigutada. Üks metafoor ei kirjelda meile maailma rohkem ega vähem «tõelisemalt» tegelikkust kui teine, vaid mõlemad on pelgalt üks võimalik asjade seletamise viisidest. Me ei saa küll mõelda ilma metafoorideta, aga meie valida on see, milliseid metafoore me mõtlemiseks rakendame.

Näiteks ja edasi mõtlemiseks: kui me ei kasutaks poliitilisest diskussioonist mõtlemiseks mitte võitluse metafoori vaid püüaksime kirjeldada seda mõne teise metafoori, näiteks tantsu läbi, mis ei too lisatähendusena kaasa mitte vastandlikest huvidest tulenevat lahingut, mille eesmärk on vastase allutamine, vaid harmoonia leidmisele orienteeritud vastastikuse õppimise, kas sellest muutuks midagi ka poliitilise diskussiooni loomuses endas?

Lugemissoovitused:

George Lakoff, Mark Johnson, «Metafoorid, mille järgi me elame»

George Lakoff, «The Political Mind: Why You Can't Understand 21st-Century American Politics with an 18th-Century Brain»

George Lakoff, «Don't Think of an Elephant!: Know Your Values and Frame the Debate»

«Poliitikahuviliste kool» ilmub iga kuu «Memokraadis» ja ajalehes Postimees. Projekti käigus analüüsivad mitme eriala asjatundjad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.