Seevastu liberaalide – on oluline märkida, et Lakoffi arusaam liberaalisest ei vasta sellele, mida Eestis end liberaalseks jõuks nimetav erakond esindab – arusaam valitsusest on pigem kirjeldatav hoolitseva ema metafoori läbi: tema kannab hoolt vähem edukate laste eest, muretsedes ka selle pärast, et ebavõrdsed võimalused oleksid näiteks maksude erinevust rakendades veidi enam tasakaalustatud.
Eesti kontekstis vastas karmi isa metafoorile Res Publica – ja osaliselt vastab praegune IRL – ning hoolitseva ema metafoorile Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Need metafoorid, mõneti küll lihtsustavad, just nagu metafooridele omane, on ometi omal kohal selleks, et aidata inimestel paremini mõista poliitilisi jõude, mis riiki kujundada püüavad.
Metafooridel on oma praktiline väärtus – puutudes kokku uue ja tundmatuga, otsime sarnasust juba teadaolevaga ja püüame paigutada uut kogemust olemasolevasse teadmiste, kogemuste ja mõistete raamistikku. Selleks et meil oleks võimalik rääkida keerulistest või abstraktsetest nähtustest, taandame need lihtsatele sarnasustele ja saame neist mõelda teiste kujundite kaudu.
Näiteks «elu», mis on abstraktne ja komplitseeritud mõiste, muutub meie jaoks hoomatavamaks, kui mõtleme sellest, kasutades teekonna metafoori, ning see võrdlus teeb võimalikuks rääkida raskuste ületamisest, sihi otsimisest, eksinud olemisest, elutee katkemisest või pooleli jäämisest. Need kõik on metafoorid.
Metafooride teene on, et saame rääkida lisaks elule ka sellistest olulistest, kuid abstraktsetest asjadest nagu vabadus või demokraatia, kuid igal metafoori kasutamisel oma hind: kuna üks nähtus on võrreldav teisega vaid mingis ulatuses, toimub metafoori kasutamisel osaliselt tähenduse vaesustamine ja osaliselt juba varem mainitud lisatähenduse salakaubana kaasa toomine.