Aadi, Kertu ja sillaehitajad Läänistes

Helitar ütleb, et Aadi on imeline inimene, rahulik ja hea huumorisoonega – kaaslane, kellega tore pensionipõlve päevi veeta. Foto: Peeter Langovits

Igas vanas Eesti külas tasub peatuda ja küla vahel lugusid kuulama jääda.
 

Juuli kahel viimasel nädalavahetusel avavad 30 küla üle Eesti oma väravad ja ootavad lahkelt uudistama, kui hea on tegelikult külas elada. Üks niisugustest küladest on Tartumaal Võnnu vallas asuv Lääniste küla, mis muu hulgas tutvustab end internetis ühe toreda mehe Aadiga, kelle pillimängu võib õhtuti Ahja jõe kaldal paadisillal kuulama juhtuda.

Aadi seisab oma vana, jääst räsitud paadisilla juures, mille kõrval ootab sõitjat Aadi enda kätega tehtud teistmoodi paat, selline kitsas ja kandiline. Aadi ei kibele Ahja jõele, mille ääres ta üle 30 aasta elanud – eks seal ole ju kalal käidud ja niisama lustisõitu tehtud. Mõned head aastad tagasi sõidutas Aadi jõge mööda üles ja alla Helitari, sellise ilusa nimega naist, kes sealsamas Aadi majakese ees peenarde vahel askeldab.

Kaheksa aastat tagasi läks Aadi naine ja poja ema poodi ning kukkus ootamatult kokku. Kahe tunni pärast toodi elust lahkunud naine Aadile koju tagasi. Kuu aega hiljem sai mees ise infarkti. Mitu pikka aastat elas Aadi oma majakeses üksi, justkui elulootuseta. Poeg Andres elas Tallinnas oma elu ja käis Soomes maalritööl.

Aga siis võttis üks Aadi sugulane oma tuttava naise kaasa ja nad läksid Läänistesse meest vaatama. Pärast tuli see teine naine, Helitar juba üksi ja nii läkski, et endine muusikaõpetaja Helitar ning tubli töömees Aadi hakkasid üha enam koos olema. Ühe talve elasid Aadi majakeses ja käisid Tartus Tähtveres Helitari kodu kütmas, aga siis jäid juba rohkem linna.

Aadile, eluaegsele maamehele, meeldib nüüd linnas rohkemgi. «Üks laulupidu teise otsa,» muheleb ta. Talle meeldib koos Helitariga linna mööda jalutada, inimesi vaadata ja oma muhedaid mõtteid mõelda. Läänistesse oma paadisillale bajaani mängima satub ta õige harva ja ega need näpudki eluaegsel ehitusmehest pillimehel enam nii käbedalt pillinuppe püüa. Kui aga mõnel suveõhtul juhtub, et Aadi muusika kutsele vastu panna ei suuda, võib Lääniste külarahval vedada ning jõekaldalt pillilugu kuulda.

Oma paadisillal istumas on Aadi tabanud Lääniste küla fotograaf, üle jõe, küla kunagise kõige rikkama talu nüüdne omanik Silvia. Kui Silvia koos mehega mitme kilomeetri kauguselt metsa tagant Lääniste külla kolis, ütlesid teised, et sina, Silvia, vaata sealt pööningu pealt kõik parsivahed läbi, vana Klausson oli maru rikas mees, võid sealt leida teab mis vara, kulda ja karda. «Kui sealt midagi välja võib tulla, siis vanu tsaarirublasid,» naerab Silvia. «Aga kihvti träni on pööningul küll, vanaaegseid armatuure ja mida kõike veel.»

Silvia punane kassivolask Kutt, karvatuuste täis, sätib end Silviale rattaga külla sõitnud Siiri ette lauale vedelema. Siiri mees Jüri on üle küla mesinik ja sel suvel ka sillaehitaja.

Lämbel pärastlõunal jooksevad jõe kõrgel kaldakünkal uhkustava vana Klaussoni majast mööda jõkke ujuma külalapsed. Vaat lapsi on Läänistes ikka olnud ja on praegugi. Ikka kümmekond talvehommikul bussi ootamas, et Võnnusse kooli sõita. Aadi poeg, 1970. aastail koolis käinud mees, mäletab, et vanasti oli buss vahel nii pungil täis, et Lääniste lapsed ei pruukinud pealegi mahtuda.

Kui Aadi 1970. aastate algul Kavastust isatalust ja pärast rännakuid ning isegi linnaelu Läänistesse naise ja lapsega tööle ja elama asus, käisid väiksemad lapsed veel Lääniste vanas koolis esimesi tarkusi saamas. Vaese Võnnu sovhoosi – ajalehe Edasi põllumajandite edetabelis oli Võnnu koos Rahvaste Sõpruse kolhoosiga ikka viimaste seas – veel vaesema Lääniste osakonna maadel olid karjalaudad, kanala, sigala, kuivatid ja mis kõik veel. Enamikku neist Aadigi ehitanud. Ainult kino polnud, aga pood töötas uue aastatuhande alguseni. Kui sovhoosiajal poodi kaupa toodi, seisis poe ukse taga suur summ ning Kertu, Lääniste külaseltsi eestvedaja vanaema, suur naine, seisis kõige ees. «Vanaema Salme oli suur korraldaja – talle meeldis pidusid teha ja pikka lauda katta ning tema kuus last ja lapselapsed käisid vähemalt kaks korda aastas vanaema juures ning istusid pika laua taga,» meenutab Kertu. Kui Salme nüüd näeks, millise õdusa ja hästi korda tehtud kodu on Kertu ja Tõnis päranduseks saadud majja, aeda ning kõrvalhooneisse rajanud, meeldiks see talle. Muidugi ei ole hoovis enam kanaaedu ega muid loomi ja inimesi eristanud alasid – lihtsalt aeg ja kombed on nüüd teised. Külapildist on peaaegu kadunud ka kõrged plankaiad, aga muidu võib see meenutada ammuseid Lääniste hiilgeaegu, kui jõe ning tee ristumiskohas elu kees.

Kertu vanaisa oli aga veskimees ja käis kogu aeg halli ja jahusena ringi. Lapsed vaadanud veskimeest ja kujutlenud, et kui vihma sadama peaks hakkama, muutub Nagla August pirukaks.

Poejuhataja oli külas sovhoosiajal tähtis tegelane, kellega pidi hästi läbi saama ja kes teadis kõike. Ta oli selline peen proua, kes lubas poemajja telefoni kasutama vaid kindlatel kellaaegadel. Teine telefon, mida enamasti kasutati, oli külas vana Klaussoni majas, kus elas mitu kolhoosiperet, oli kolhoosi kontor ja ka piimaauto kogus küla piima selle maja juurest peale.

Nüüd on igaühel telefon taskus ja Aadi, kes oma õuelt küla läbival sillal toimuvat täpselt näeb, muheleb, et nüüd seisab üks külanaine ühes sillaotsas ja teine teises ja nii nad seal telefoni abil teineteisega räägivad.
«Tänasel päeval käib nii, et helistad, et kuule, kas sul internetti on? Mul enam pole! Kas sul elekter on, mul ei ole,» räägib Silvia.

Kertu, kes üle kümne aasta tagasi linnast maale kolis, lisab ruttu, et viimasel ajal käib küll elekter ikka aeg-ajalt ära, aga mitte enam nii pikalt nagu varem. «Kui siia tulin, oli elekter vahel ka nädal aega ära ning poemüüja lasi vorstid kaevu jahedasse, aga nüüd nad panevad üha uusi maaliine metsa vahele, kus puud liinidele kukkusid,» rõõmustab Kertu.

Poejuhataja erastas uuel ajal kauplusemaja, aga lõpuks jäi vanaks, kolis poja juurde Võnnu ning müüs eestiaegse kauplusemaja ühele Kesk-Eesti mehele maha. Kauplusemaja ümbrus on aga korras nagu ka kogu ülejäänud küla.

Juulikuu teisel nädalal sõidab esimest korda kauplusemaja juurde marja- ja seenekoguja ning viib minema esimesed mustikad, mille külarahvas metsast toonud. «Mustikad on veel toored, aga rahvas sügeleb korjama ning võtan need vastu,» selgitab Läänistes vana tuttav «seenekuningas» Harri. Esimeste marjade hind pole kõrge, aga mõned head eurod paari ämbritäie eest usinad korjajad ikka arvele saavad. Kokkuostja peab vastutulelik olema, et korjajad konkurente eelistama ei hakkaks.

Ühed linnamehed on Läänistes jõeäärset maad kokku ostnud, vana jõesängi veerde PRIA raha eest hea mitu aastat tagasi uhke paadisilla ehitanud, väikese grillionni üles pannud ja nii see seal seisab. Ühte paati olla kunagi uhke silla ääres nähtud, aga see olnud kohaliku mehe paat ning loodetud võõraid jõel tuuritajaid pole ühtegi nähtud. Ega saakski, sest vana jõesängi pole piisavalt süvendatud. Nii räägitakse külas pilkupüüdvast paadisillast, mille peal lapsed päevitamas käivad.

Vanad ja uued lood põimuvad, aga on ilmselge, et kunagine kolme kaupluse, kingsepa, sepa, veskimeeste, parvepoiste, jõe- ja maatee sõlmpunkt Lääniste on rahvast täis ja inimesed naudivad looduslikult kaunist elu 30 kilomeetri kaugusel Tartust. «Mu ema ütleb, et see on helge kant, siin on head inimesed ja siin on kogu aeg nagu hästi õnnelik aeg,» kiidab Kertu, kes tunneb igaüht, teab, millised majad müügis, ja on oma sõbrannagi koos perega Läänistesse suvekodu rajama meelitanud.

Suvekodusid Läänistes jätkub – külast veidi väljas on Nõukogude ajal ehitatud kaks suvilakooperatiivi, üksteise kõrval reas suvemajadega. Neist osast on saanud ka püsikodud ja tegelikult on enamikus Lääniste majades ikka püsielanikud sees. «Siia tulevad inimesed, kellel võimalus linnas tööl käia,» selgitab Kertu, kes koos abikaasaga Tartus ülikoolis teadust teeb.

Oma heidikud on ka Läänistes, aga külaseltsi vedaja arvab, et päris selliseid polegi, kes kuidagi ise hakkama ei saa.

Aadi poeg Andres kihutab esimesel võimalusel, kui Rootsist töölt puhkama pääseb, Läänistesse. Käib vana paadiga jõel kala püüdmas või naudib vaikust ja rahu. Kas ta kunagi päriselt kodukülla tagasi tuleb, ei tea, aga Lääniste muutumised viimasel aastakümnel panevad ta imestama. «Kas teate, kes siia sel laupäeval esinema tuleb?» küsib Andres, endal silmad üllatusest suured kui tõllarattad. Just, noored läänistelased korraldavad täna Euroopa raha toel, ligi paari miljoni krooni eest uhkeks ehitatud külaplatsil jõe kõrgel kaldal puude all perepäeva ja on esinema kutsunud Kolumbus Krisi. «Niisugust kontserti pole Läänistes kunagi toimunud!» rõhutab Andres.

Kontserdi korraldaja Martin käib trimmeriga mööda külaplatsi ja kiikab oma talupidajast äia heinamaa poole, kus traktor niidab, et motoklubilased saaksid unimotoga, üherattalise mootorrattaga kiirendust näidata.
Kas Aadi oma Helitariga ka küla suurüritusele tuleb, ei tea. Kui hommikuks jälle vaikseks jääb, võivad koprad oma haoraagudega Aadi paadisillast jälle mööda ujuda ning kurg õuel ringi jalutada.

Ehk võtab Aadi hoopis nädala pärast, kui Lääniste küla mõttelised väravad on huvilistele avanud, bajaani kätte ja paneb veidi kangete näppudega vaiksed helid üle jõe ja silla lendama.

Lääniste silla laulupidu

Lääniste sild, mida mööda bussid viis-kuus kordas päevas Tartust Räpina, Mehikoorma, Arusoo poole sõidavad, on kogu selle suve remondis ja võib juhtuda, et mõnel päeval veetakse rahvast üle jõe lausa parvega nagu muistegi.

Bussid käivad ikka, aga see käib nii, et ühel liinil sõidab ühel pool jõge üks ja teisel pool teine buss. Tuleb näiteks Tartust, jõuab Läänistesse, rahvas ees ja bussijuht järel, marsivad kõik oma kompsudega üle jõe ja istuvad teisel pool jõge ootava bussi peale. Ikka seesama bussijuht roolis, kes Tartustki tuli. Pärast tuleb see teise jõepoole buss oma reisilt Räpinasse või Arusoole tagasi ning uus reisiseltskond kõnnib Läänistes üle jõe ja sõidab Tartu pool jõge ootava bussiga edasi.

Nädalavahetustel käib bussiaegadel sillal eriti tihe liiklus, mida kohapeal naljatades laulupeoks kutsuma on hakatud. Vanematel ja haigetel muidugi nii lõbus pole, sest jõgi on lai ja ühest bussist teiseni jalutamine koos kompsudega võtab 10–15 minutit.

Lääniste elanikud, kes teisel pool jõge elavad ja Tartus tööl käivad, hoiavad ühe auto Tartu pool jõge. Kaugemate talude ja külade elanikud, kellel kaks autot võtta, jätavad ühe ühele ja teise teisele poole jõge.
Ringi saab muidugi ka minna, aga see on tolmune ning mitukümmend kilomeetrit pikk.

Augusti lõpuks lubavad ehitajad silla auto- ja bussiliikluseks avada ja tuleval aastal ei mäleta enam keegi sellesuvist vaeva. Nii see ju käib.

Lääniste küla
•    Tartumaal Võnnu vallas.
•    Enne sõda kuulus Ahja valda.
•    Läänistel elasid inimesed juba muinasajal, I aastatuhande teises pooles, mille märgiks on linnamägi.
•    Esimesed andmed pärinevad aastast 1582, mil seal elas neli peret.
•    Ahja jõge ületati parvega ja esimene puusild ehitati 1940. aastal. Praegune sild ehitati
1968. aastal kuivale maale ning uus jõesäng kaevati selle alla.
•    Lääniste piirkonna alla loetakse Lääniste, Terikeste ja Kõnnu küla, kus elab üle 200 inimese.
•    Tartusse 30 km, Võndu (vallakeskus) 6 km, Peipsini on 20 km, Värskasse 50 km, Põlvasse 30 km
•    Lääniste külaselts loodi 2001. aastal.

Selle loo tegelased, Lääniste küla elanikud
Aadi – Aadi Mikkelsaar
Helitar – Helitar Kala
Andres – Andres Mikkelsaar
Kertu – Kertu Rünkorg
Tõnis – Tõnis Karki
Silvia – Silvia Viru
Siiri – Siiri Ulpus
Jüri – Jüri Kondratjev
Martin – Martin Serglov