Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Eesti põllumehed võivad saada miljardi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Pildil avab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder Rakveres Eesti esimest toorpiimaautomaati. Kui kõik hästi läheb, võivad põllumehed saada euroliidust kopsaka toetuse.
Pildil avab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder Rakveres Eesti esimest toorpiimaautomaati. Kui kõik hästi läheb, võivad põllumehed saada euroliidust kopsaka toetuse. Foto: Meelis Maibaum / Virumaa Teataja

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri hinnangul on Eesti salarelvaks otsetoetuste nimel jäänud Balti erisus.
 

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri sõnul hakkab töö põllumajanduse otsetoetuste võrdsustamise nimel vilja kandma ja reaalselt saavutatav otsetoetuste maht järgmiseks seitsmeks aastaks võiks olla 75 protsenti ELi keskmisest, mis annaks meie põllumeestele miljard eurot toetusi.    

Ümmargusele arvule vaatamata on põllumajandusministril sellest rääkides silmanähtavalt raske naeratada. Neljasilmavestluses oma Euroopa kolleegidega on ta ju kinnitanud, et Eesti ei aja taga toetusraha. Ideaalis näeks Seeder, et ligi 50 aastat püsinud otsetoetuste süsteem sootuks kaotataks, aga kuna see tähendaks liiga ränka lööki vana Euroopa talumeestele, on ainus kiire võimalus võrdsemat kohtlemist saavutada see, kui toetuste mahtu võrdsustataks.

Võrdlus muu Euroopaga

Seda on hädasti vaja, sest keskmiselt saab Euroopa talunik toetust 269 eurot hektari kohta, Eesti samaväärne põllumees aga vaid 117 eurot. Lätis on sama näitaja 100, Maltal aga koguni 800 eurot.

«Täna on see sisuliselt viinud dumpinguni – meile tuuakse sisse odavama hinnaga kaup, mis on suuremate toetustega kinni makstud,» kirjeldas Seeder põhjusi, mis Eesti tootjatel konkureerida ei lase.

Sellest on aru saanud Euroopa Komisjon ja ka mitu valitsust. Seedri rõõmuks seisavad Eesti selja taga Saksamaa ja Suur­britannia, skeptilised on aga Prantsusmaa, Holland, Belgia, Taani, Rootsi ja teised. Otsetoetused moodustavad kaks kolmandikku ELi 420 miljardi euro suurusest ühisest põllumajanduspoliitika eelarvest, mis on vanadele euroliidu riikidele üks väheseid eelarveridu, kust nad oma sissemakstud raha ka tagasi saavad.

Seetõttu tegigi Euroopa Komisjon tagasihoidliku pakkumise, et Eesti otsetoetused tõuseksid 2020. aastaks 58 protsendini ELi keskmisest, Eesti meelest on see tempo aga aeglane ja riik nõuab 90 protsenti. «Ma arvan, et 70–75 protsenti võiks olla täiesti realistlik ja me ei soovi seda mitte perioodi lõpuks, vaid kohe aastast 2014,» vaagis Seeder Eesti tegelikke võimalusi.  

Täispanga ehk 90 protsendi saavutamisel saaks Eesti 2014.–2020. aastani otsetoetusi 1,5 miljardit, 75 protsendi puhul üks miljard ja 58 protsendi puhul 740 miljonit eurot.

«Eks see ole ikka solidaarsus,» vastas Seeder teatud irooniaga küsimusele, millele rõhudes ta Euroopa ametikaaslastele Eesti toetusvajaduse selgeks teha kavatseb. Kuigi Seeder sellelt eriti katet kergitada ei taha, on tegelik diplomaatia midagi muud.

Vastuväited suurriikidelt

Balti naabritega kampa löönud Eesti mängib Balti erisusele, mille sisuks on väide, et ebavõrdsuse kaotamiseks Baltimaades tuleks otsetoetuste rahakassast välja käia vaid võrdlemisi väike summa, mille äravõtmine näiteks Prantsuse põllumehi kuigivõrd ei mõjutaks.

Euroopa Liidu suurriigid on varmad vastuväiteid esitama. Kuigi Eesti toetused hektari kohta on ühed ELi väiksemad, on need toodanguühiku kohta üle keskmise.  Eesti jaoks on võrdsuses aga palju kaalul, sest Eestis valmib juba praegu ülimalt konkurentsivõimelisi saadusi, mille pääsemist välisturgudele segab vaid see, et mujal saadakse odavamalt läbi.

Ka senised võrdlemisi väikesed otsetoetused on Eesti põllumajanduse varjusurmast välja toonud. Seeder ennustas, et kui otsetoetused kasvavad ja nende tasakaal võrdsustub, on Eesti põllumehed ühel hetkel Euroopa kolleegidega võrreldes isegi paremas seisus. «Me oleme käinud läbi tulest ja veest, meil on tootmisstruktuur konkurentsivõimelisem – suuremad tootmisüksused, karjad, mis on puhtökonoomiline eelis.» Tarbija jaoks peaks see juba järgmise seitsme aasta jooksul kaasa tooma kohalike põllumajandustoodete odavnemise.

Otsetoetuste kasvul on aga ka varjukülg, mille vastu aitaks Seedri sõnul vaid nende kaotamine. Nimelt tõusevad järsult põllumaa hinnad, sest põllumeestele maad rentivad maaomanikud tahavad toetustelt ise suuremat tasu küsida.

See, kui suuri otsetoetusi Eesti põllumeestele järgmisel eelarveperioodil tegelikult maksma hakatakse, otsustatakse tõenäoliselt Euroopa Komisjonis 2013. aasta suveks.

Kommentaar

Tagasi üles