Valdo Randpere: eestlased usuvad liialt posijaid

Valdo Randpere. Foto: .

Muusik ja ärimees Valdo Randpere elas pärast NSV Liidust põgenemist 1984. aastal pikka aega Rootsis ja oskab kahte riiki võrrelda.

Mille poolest erineb rootslase elu meie omast?

Mõlemal on oma head ja halvad küljed. Ma ei ole Eesti suhtes vaid negatiivne.

Kuid kui sa oled Rootsis õnnetu, jääd haigeks või tööst ilma, siis riik säilitab sulle küllaltki heal tasemel elujärje. Seda teeb riik tänu väga kõrgele maksukoormusele. Kellelgi pole väga hea ja ei ole ka väga halb. Vahe tippude ja alumise otsa vahel surutakse kokku. Teoorias tähendab see seda, et rootslased peaksid olema eluga rahul, väga solidaarsed ja abistama üksteist. Kas nad tegelikult on, seda on raske öelda, sest on näiteid, kui oma sissetulekuid ei näidata Rootsis, vaid viiakse mõnda teise riiki ja tehakse trikke. Kuid Rootsis on siiski see mudel, et kui inimesel läheb halvasti, siis ta ei vastuta ise, vaid riik võtab selle rolli üle.

Kas Eesti peaks Rootsilt midagi üle võtma?

Kas Eesti seda mudelit vajab, on teine küsimus. Kui aga vaatame, mis majanduses juhtunud, siis kõige suuremad valupunktid on need, mida riik on raha suure sissevoolu eufoorias lubanud. Neid lubadusi andmata jätta oleks olnud suhteliselt lihtne, aga neid lubadusi tagasi võtta on nüüd väga valuline. Ma ei ole Eestis pensionitõusu vastu, aga selle asemel, et headel aegadel anda lubadusi, mis vaid lühiajaliselt tekitavad heaolutunde, oleks olnud parem neist hoiduda ja koguda raha reservi. Minu arvates peaks Eesti mõtlema rohkem pikaajaliselt. Rootsi on ehitanud end aga sellisesse lõksu, et kui majandus läheb väga halvaks, siis sellist regulatsiooni, et kusagilt kokku hoida, on võimatu teha. Kui sa hakkad kusagilt kokku hoidma, siis on rahvas tänavatel, ametiühingud mässavad, poliitilised erakonnad ei saa enam hääli.

Nüüd arutatakse, kas Eestis peaks olema astmeline tulumaks. Mina n-ö vana rootslasena võiks öelda, et rohkem teenivatelt võiks tõesti suuremat maksu võtta, sest see ei kõla üldse halvasti. Aga selle viga on, et kui seda tegema hakatakse, siis ei ole sellel enam mingit piiri. Sa lähed sinna lõksu. Rootslastel oli nii, et algul tõsteti 50 protsendi peale, siis 55 peale, aga mingi aeg oli juba nii, et viimasest sajast kroonist, mis sa teenid, maksid 90 protsenti riigile. See tähendas, et inimestel polnud lõpuks enam motivatsiooni töötada ega huvi panustada, sest nagunii riik võttis kogu raha ära. Kui teed süsteemi muudatuse, on alati risk, et hakkad seda muutma.

Kui oleks võimalik teha ühekordne ühiskondlik kokkulepe, siis võiks iga eestlane anda hoopis oma võimete kohaselt ühe korra Eesti riigile raha. Aitame Eesti riigi solidaarselt sellest august välja.

Mis ehmatab rootslasi Eesti elu juures?

Eestis on palju asju, mis on terve mõistusega rohkem kooskõlas kui Rootsis.  Aga on kaks asja, mis ehmatavad Rootsist siiatulijat: esimene asi on meie teede kvaliteet ja teiseks meie elukvaliteet väljaspool Tallinna. Sellega võib puutuda kokku vähemalt siis, kui vaatad telerist uudiseid või Võsareporterit. Kui mõelda, et selline ongi elu väljaspool Tallinnat, siis see on küll hirmuäratav. Vahel tundub, et Euroopa Liit lõpeb ära Narva maanteel seal Pirita jõe silla peal, sest pärast seda on tee nii lagunenud ja vaesus vaatab sulle iga nurga pealt vastu.

Aga ka Rootsis jõuavad ajakirjandusse absurdsed näited. Mõnikord unustavad rootslased ära, et nad on ise heaolu kinni maksnud, vaid mõtlevad, et riik annab neile kõike. Ajakirjandusse jõudis lugu, kus perekond nõudis sotsiaalabi, et osta oma lapsele samasugune mägijalgratas, kui oli naabri lapsel. Et nende laps tundis halvasti, et tal ei ole. Nad said selle sotsiaalabi ja siis üks rootsi ajakirjanik leidis, et see ei ole ikka päris õige. Eesti on veidi maalähedasem ja inimese enda vastutuse osa suurem.

Kuidas elukvaliteeti parandada?

Mulle tundub, et rootslased hoolivad oma elust rohkem kui eestlased. Aga on üks oluline asi: ma ei ole kusagil maailmas näinud, et nii vähe usutakse meditsiini ja nii palju usutakse posijaid kui Eestis. Siin oli isegi üks raadiosaade, kus räägiti, et põiepõletiku ravimiseks nühi oma selga vastu kasepuud. Igal pool mujal annavad arstid selliste haiguste puhul ravimeid ja ütlevad, et võta need tabletid ära ja hoolitse pärast oma tervise eest. Eestis käib abi otsimine müstilisi teid pidi, mõnes mõttes näitab see harimatust. Rootsis ei tea ma ühtegi posijat ja ma ei tea, et keegi käiks seal oma haiguseid ravimas. Kui see käitumine nüüd võrdluseks võtta ja eestlase-rootslase eluiga võrrelda, siis arvan, et siin on küll mingi seos.

Kas rootslase tervis on parem kui eestlasel?

See on teema, mida ma ei mõista. Olen puutunud kokku Eesti tervishoiusüsteemiga ja mul ei ole midagi ette heita, siin on väga kompetentsed arstid. Samal ajal vaatan keskmise eluea statistikat, mille järgi elavad rootslased 20 aastat kauem. See ei ole nüüd teaduslik vastus, aga põhjuseks võivad olla meie elukombed. Võib juhtuda, et me joome, suitsetame ja sööme rohkem või enam valesti kui rootslased. Ilmselt kasvas ka minu generatsioon üles, kus ei olnud võimalik eriti tervislikult süüa. Nii palju kui arstidega olen suhelnud, siis on selgunud, et ega eestlane nii palju oma tervisest ei hooli kui rootslane. See hoolimine on natuke parem Tallinnas ja ehk ka naiste hulgas, aga mehed lähevad elust läbi enda arvates tervelt, kuni surevad.