«Sõnniku viskamine on mu lemmiktegevus,» teatab põllul peete ja kapsaid harvendav Kristiin. «Ma arvan, et see on pea kõigi lemmiktöö siin.» Paljajalu sõnniku sees müttav Laura teatab, et tema on juba ammu kindel, et ta ühel päeval maale kolib.
Noored malevlased naudivad maaromantikat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laura Karp ja Kristiin Vink kuuluvad kahekümneliikmelisse noortemalevasse, mille liikmed viimased kolm nädalat Läänemaal Ranna Ratšos on elanud ja tööd teinud. Täna pakivad malevlased oma asjad kokku ning jätavad rantšorahva ja loomadega hüvasti.
«Väga kahju, et läbi saab. Ei taha, et lõppeks!» teatavad malevlased Laura Karp, Kenneth Kalaus ja Grete Heinsoo kui ühest suust. Rantšo malevlaste sõnul on eriti kahju laiali minna seetõttu, et kambavaim jõudis grupis tekkida alles viimase nädala eel.
Kenneth, Grete ja Laura on kõik linnalapsed. Kolme nädalaga on nad maatöödega sinasõbraks saanud ja musklid punni treeninud. Malevlaste peamisteks ülesanneteks on heakorratööd metsas ja põllul, sõnniku kühveldamine ja loomade eest hoolitsemine.
Grete, kes eelmisel aastal vaarikakorjamise malevas töötas, kiidab rantšo töökorraldust. «Ülesanded on erinevad ja mitmekülgsed, seega ei tüüta ära.» Ka teised malevlased kinnitavad, et tänu vaheldusele ei jõua igavus peale tulla ning kolm nädalat on möödunud kiiremini kui oleks osanud arvata.
Rantšo karjamaal on sadakond hobust, veidi eemal tammuvad lehmad ümber vasikate. Veel on rantšos mägiveised, lambad, suur pull, metssead ja jänesed. Tagahoovis asuvas aedikus hirnub eesel, siblivad kitsed ja notsud ning mööda aeda paterdavad ringi haned, pardid, kanad ja kuked.
Loomad on ilmselgelt see põhjus, miks noored malevlased just Ranna rantšo valisid. «Nad on nii mõnusad,» ütleb Laura hobust turjale patsudades. Grupijuht Marian Vaga räägib, et laudas elav suur siga Pepe on justkui kodulooma eest. «Temaga saab aias jalutamas käia. Pepe on nagu koer, kes tuleb kutsumise peale ükskõik kuhu kaasa.»
Maleva traditsioonide hulka huulub hulgaliselt mänge. Üks väga oluline neist on maleva pulmade pidamine viimasel õhtul. Grupijuht Marian selgitab, miks nad tänavu rantšos topeltpulmad korraldama pidid: «Kaks pruuti-peigmeest tahtsid nii väga paari minna, et mõtlesime, et no olgu, teeme siis ära.»
Pulmapäevale eelneval õhtul jagati kõigile oma rollid ja kohustused. «Õigelt peolt ei saa ju puududa pulmaisa, pruudi vanemad või armukade eks-naine,» seletab rühmajuht. Kogenud malevlased teavad, et mängud ja üritused on osa laagrist.
«Väga kihvt, kuidas poisid abieluettepanekud tegid,» kirjeldab rühmajuht üllatuslikku kosjaskäiku. «Peigmehed olid pintsakud selga pannud ja ennast salaja traktori kopa sisse heina alla peitnud. Kui kõik olid maja ette kogunenud, hüppasid pintsakutes poisid heinte seest püsti, laskusid kumbki oma pruudi ees ühele põlvele ja tegid abieluettepanekud.»
Rühmajuht Vaga häälest on kuulda uhkust ja vaimustust oma noorte üle. «Tüdrukud said kinnituseks ka kihlasõrmused, mis poisid ise traadist meisterdanud olid ja punase küünelakiga üle värvinud.»
Ranna Rantšos toimub malev kolmandat suve. Pererahvas pakub noortele süüa, annab majutuse ja maksab palka. Perenaine Ande Arula on maleva tööjõuga rahul ja noortega on pererahval soojad suhted.
«Kohe esimesel ööl korraldas pererahvas meile väikese nalja,» räägib Laura. «Terroriöö - kasetohud põlesid ja paukpadrunid vihisesid. Poisid hüppasid voodist välja ja hakkasid keset ööd süüdlasi taga otsima,» kirjeldab Grete suvemaleva esimest seiklusrikast ööhäiret. «Poolpaljad poisid jooksid mööda aeda ringi…»
Tänapäeva malevlased hoiavad kodustega sidet õhtuti blogi kirjutades ja Facebookis tšättides. «Meil ulatub wifi kämpingu tuppa, » teatab Grete.
Kämpingus on ka elektrilamp ning üks pistik, mida jagatakse vennalikult. «Õhtuti otsustatame, kelle kord on telefoni või arvutit laadida.» Lisaks igapäevastele surfimistele kirjutavad Laura ja Grete ka Rrantšo maleva blogi. Sõpradele ja kodustele lugemiseks ning selleks, et oleks, kust hiljem ise seiklusi meenutada.
Malevlased elavad neljakohalistes kämpingutes, rantšost mõnesaja meetri kaugusel. Võsa vahel on niidetud ala, mille ümber on ringis paigutatud viis majakest ja keskele jääb lõkkeplats. Pesemiseks saab tuua kopsikuga vett ning peamaja kõrval on kuivkäimla.
Järgmine grupp enam «sellesse heasse kohta» minemiseks üle karjamaa silkama ei pea, sest malevagrupp ehitas omaalgatuslikult kämpingu kõrval uue kuivkäimla. «Terve päeva rassisime!» ütleb Kenneth. Just nõnda ettevõtlikud noored malevlased ongi.