:format(webp)/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
/nginx/o/2012/07/08/1207694t1h3461.jpg)
Sajad pered on sunnitud ise hooldama psüühikahäirega pereliiget, kellest osa on endale või teistele ohtlikud.
Tellijale
Erihoolekande järjekorrad venivad aastatesse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psüühikahäirega inimesel ja tema lähedastel tuleb varuda aastatepikkust kannatust, et abivajaja saaks õiget toetust ja hoolitsust, kuna riigil ei jätku raha, et kõiki aidata.
Hellenurme hooldekodus on praegu 27 psüühikahäirega inimest riigi rahastusel ööpäevaringsel erihooldusel. «Inimesi ja muresid on siin igasuguseid – mõni äärmuslikum hoolealune rebib endal riided seljas puruks, ei suhtle kellegagi ja kraabib seinakontaktid maha. Teine on pealtnäha täiesti tavaline inimene, aga ei saa ikkagi iseseisvalt oma eluga hakkama,» ütles Hellenurme mõisa juht Vambola Sipelgas.
Erihooldekodus on psüühikahäirega inimesed pideva valve all ja abiks on ka psühhiaater. «Lähedasi käib siin vähem vaatamas kui vanurite hooldekodus – eks osal on suhted katkenud, ollakse võib-olla tülis, või ei osata lihtsalt suhelda,» tõdes Sipelgas.
Pere ei pea vastu
Tema sõnul saavad vaimupuudega inimesed osaleda huvitegevuses, maalida, kleepida ja võimaluse korral käiakse ka väljasõitudel. «Kui nad oleksid kodus, siis ilmselt voodis. Keegi peaks kogu aeg valvama ja hooldama. Hooldaja või pereliige närtsib sageli sellise inimese kõrval veel varemgi ära,» ütles Sipelgas.
Kokku rahastab riik praegu 1954 psüühikahäirega inimese ööpäevaringset erihooldust, kuid järjekorras on ootamas veel 313 raske psüühikahäirega inimest, kes argieluga ise toime ei tule. Lisaks on umbes poolsada ootajat eelisjärjekorras, kuna varasemalt on rehabilitatsioonimeeskond nad valele erihoolekandeteenusele suunanud või on nende tervislik seisund muutunud.
«Probleem ei ole selles, et voodeid ei jätku, lihtsalt riigil ei ole rohkemaks raha. Teenusemahtu ei ole mitu aastat suurendatud,» ütles Sipelgas, kelle sõnul on nende erihooldekodus praegu 13 inimest, kes
ootavad riigieelarvelise koha järjekorras, kuid seniks peab kulud kandma perekond või kohalik omavalitsus.
Kohta tuleb aga oodata kaua. «Kui loota, et inimesed ise siit lahkuvad ja koha vabastavad, siis viimase seitsme aasta jooksul ei ole keegi iseseisvale elule läinud. Nii et selline ootus ei pea vett,» kinnitas 80 inimesele ööpäevaringset erihooldust pakkuva Koeru hooldekeskuse juht Rünno Lass.
Osa on ohtlikud
Üldjuhul jätkuks hooldekeskustel tööjõudu ja ruumi, et rohkemate eest hoolitseda, kui on riigieelarvelisi kohti, ent eriti suurt hoolt ja valvet nõudvate haigete puhul on puudu ka teenuseosutajatest. Näiteks on kujunenud eraldi järjekord psüühikahäiretega inimeste seas, kes on kohtu määrusega ööpäevaringsele erihooldusele suunatud.
Nad on näiteks kippunud enda elu kallale või rünnanud teisi, ja seadus nõuab, et nad tuleb hoolekandeasutusse paigutada kohe pärast kohtu suunamisotsuse väljastamist. Erihoolekandeasutuses on nad kas kinnistes ruumides või saadab neid tegevusjuhendaja.
«Kohtu määruse alusel ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutatud inimesed on sageli keerulised ja vajavad spetsiaalselt koolitatud personali. Sotsiaalkindlustusamet peab pidama asutustega läbirääkimisi, et vastavad kohad juurde luua,» ütles sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna eakate ja puuetega inimeste teenuste juht Maarja Krais.
Samas jättis ta vastamata küsimusele, kuidas sellised inimesed teenusele saamist ootavad – praegu on neid 13.
Kolm võimalust
Üldjuhul on kolm varianti, kuidas ööpäevaringset hooldust vajavad inimesed järjekorras ootavad – neid hooldab pereliige või kui perel on raha, on inimene mõnes hooldekodus, parimal juhul erihooldekodus. Kui abivajajal perekonda ei ole, siis tuleb tema eest maksta kohalikul omavalitsusel.
«Üks mees on meil juba pikemat aega ööpäevaringse teenuse järjekorras, elab praegu ajutiselt Oru vanuritekodus, mis kindlasti ei vasta tema vajadustele, aga lähiajal ei ole lootust kohta saada, sest järjekorranumber on 135,» tõi Kose valla sotsiaalnõunik Merike Pihla näite.
Kohtla-Järve sotsiaalhoolekandekeskuse direktori asetäitja Maarika Tarum ütles, et tema teada on kaks juhtumit, kus omavalitsuse poole on pöördunud abi otsimiseks inimene, kes ootab teenuse järjekorras.
«Üks noormees on järjekorras alates 2010. aastast ja eestkostja paigutas ta oma kuludega tavahoolekande teenusele. Veel on üks neiu, kes on järjekorras 2011. aasta detsembrist. Selle juhtumi puhul omavalitsus ostab teenust,» ütles Tarum.
«Kui omavalitsus saab oma piirkonna inimese järjekorras viibimise ajal teenuse saamist toetada, siis võib seda teha. Perspektiivis pääseb inimene ikkagi riigieelarvest rahastatavale erihoolekandeteenuse kohale,» lohutas Maarja Krais sotsiaalministeeriumist.
Tema sõnul on ministeerium taotlenud näiteks asenduskodudest pärit laste kiiremaks erihoolekandeteenusele paigutamiseks järgmiseks aastaks lisaraha. «Planeerime ka seadusmuudatust nende eelisjärjekorda lisamiseks,» lisas Krais.
Veel järjekordi
Sajapealised järjekorrad on tekkinud ka psüühikahäiretega inimesi iseseisvale elule aitavatele teenustele.
Kokku võimaldab sotsiaalkindlustusamet mitme hoolekandeteenuse kaudu iseseisvamat elu 2382 psüühikahäirega inimesele. Neist lõviosa saab igapäevaelu toetamise teenust, mille käigus õpetatakse inimesele kodus või päevakeskuses argioskusi, näiteks kuidas eelarvet planeerida või süüa teha.
524 inimest saab toetatud elamise teenust, mis tähendab, et lisaks igapäevatoele antakse psüühikahäirega inimese kasutusse ka oma tuba. Töötamise toetamise teenust võimaldatakse 371 inimesele, kellele otsitakse kergem töö või pakutakse võimalust osaleda töötubades, et endale veidi raha teenida.
«Psüühikahäirega inimene helistab ja küsib, mis päeval ta võib meie juurde tööle tulla. Ma ei oska talle aastatki öelda,» tõdes Harjumaal toetatud töötamise teenust osutava Merimetsa tugikeskuse tegevdirektor Saima Kalgan.
Keila sotsiaalkeskuse juhataja Riina Sippol ütles, et keskus suudab teenust osutada rohkematele, kui riik finantseerib. «Kahju on oma linna inimesi ukse taha jätta, see ei mõju nende tervisele ja toimetulekule sugugi hästi,» ütles Sippol.
Ta tõi näite vaimupuudega noorest, kes lõpetab erikooli ja peab seejärel kaks aastat kodus istuma ja teenust ootama. «Palju koolis õpitust on maha visatud vaev ja ilmselt ka raha,» arvas Sippol. Tema sõnul tuleb sageli ette, et järjekorras ootav psüühikahäirega inimene ei saa õigel ajal toetavat teenust, mis tal iseseisvuda aitaks, ja lõpuks vajab inimene hoopis ööpäevaringset hooldusteenust.
Eesti suurima erihoolekandeteenuseid osutava firma AS Hoolekandeteenused juht Maarja Mändmaa ütles, et tema arvates võiks riik rahastada rohkem toetavaid teenuseid kui ööpäevaseid asutusekeskseid teenuseid.
«Eks kõige selle taga ole probleem, et psüühikahäiretest tulenevate erivajadusega inimesed on kasvanud lahus muust kogukonnast. Olukorras, kus nad on jäänud ilma lähedase senise toeta – näiteks lapsevanem sureb –, on neil väga raske jätkata iseseisvat kodust elu. Seetõttu survestavadki nii kaugema ringi pereliikmed kui ka kohalikud omavalitsused, et inimene suunataks ööpäevastele teenustele, hooldekodusse. Sest neil ka ei ole oskusi või ressursse midagi muud abivajajale pakkuda,» lisas Mändmaa.