/nginx/o/2012/07/08/1207684t1h6c43.jpg)
Saksa parlamendi alamkoja Bundestagi liikmetest on vaid iga viies alla 40-aastane. Noored saadikud tunnistavad, et vaja oleks noorenduskuuri, ent vanemad tegijad ei ole alati kõige altimad uutele ideedele ja tulijatele.
Tellijale
Liiga noor poliitika jaoks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Florian Bernschneider valiti Bundestagi, kui ta oli vaid 22-aastane ja veel tudeng. Liberaalsesse FDPsse kuuluv Bernschneider on noorim Bundestagi 620 liikmest.
«Valituks osutumine oli täiesti ebareaalne tunne,» ütleb praegu 25-aastane Bernschneider, kellel kulus mitu kuud, enne kui ta harjus ära mõttega, et ta on tõepoolest Bundestagi saadik. «Selline olukord on pinev: kas ma teen kõik õigesti, mis ülesandeid ma saan ning kas sobin sellele tööle?»
Üllatuslik parlamentipääs
Ligi kolm aastat pärast valimisi on kõik kahtlused kadunud. Bernschneider räägib rahulikult ja enesekindlalt, rohkem teadja vana mehe kui kahekümnendates eluaastates noore moodi.
«Inimene on täiskasvanu, kui ta tunneb, et on vaba millegi jaoks: nimelt vastutuse kandmiseks,» lausub ta. «Minul oli see tunne ka enne Bundestagi. Inimene kasvab vastavalt ülesannetele, mis talle antakse. Pean tunnistama, et selle kolme aastaga olen kasvanud kiiremini kui ilma selle tööta.»
Bernschneider ei olnud ainus saadik, kellele Bundestagi pääsemine üllatusena tuli. Sotsiaaldemokraat Daniela Kolbe valiti parlamenti 29-aastasena ning ka tema suhtus elumuutusse sarnase õhinaga. Nüüd on sarmikas poliitik Bundestagi kasvu, jõukuse ja elukvaliteedi komisjoni esinaine.
«Olen noorim enda komisjonis ja ühtlasi noorim eesistuja,» räägib ta. «Mind võetakse vaatamata vanusele igati tõsiselt ja austus on vastastikune. Muidugi peab olema teatud iseloomuomadusi nagu näiteks konfliktidega toimetuleku oskus või võime end kehtestada. Midagi ei kingita siin niisama.»
Kuigi nii Kolbe kui Bernschneider usuvad, et noortel on üsna head võimalused Saksa tipp-poliitikas läbi lüüa, on noorte rahvasaadikute osakaal Bundestagis äärmiselt madal. Viimastel, 2009. aasta valimistel osutus valituks vaid 14 alla 30-aastast saadikut. Praeguseks on see arv kahanenud seitsmeni, mis on napilt üle ühe protsendi Bundestagi koosseisust.
«Seda on tõesti liiga vähe,» tunnistab Kolbe (32). «See, kui palju noori valituks osutub, sõltub kahjuks ka sellest, kuidas partei nad paigutanud on. Nad kipuvad olema valimisnimekirja tagaotsas.»
Noored valijad ei ole sageli ka poliitikast eriti huvitunud ning erakondadel on raskusi nende tähelepanu võitmisega. «Sisuliselt pole meie noorteprogramm sugugi paha, kuid sellele vaatamata pole palju noori poliitikas... Vanad parteid ei saa noortega kontakti,» ütleb Kolbe.
Protestivaim peletab eemale
Vasakpartei saadiku Niema Movassati (27) sõnul on teisigi põhjuseid, miks noored ei vaevu poliitikasse tulema. «Noori peletab eemale tunne, et «mina annan neile hääle, kuid nemad seal Bundestagis teevad ikka seda, mida heaks arvavad». See on omamoodi protestivaim,» ütleb ta ning lisab, et olukorrale ei aita kaasa osa poliitikuid, kes aastakümneid parlamendis võimu enda käes hoiavad.
«Keegi pole asendamatu ja partei sees peaks noorematele rohkem võimalusi olema. Poliitika vajab kindlasti noorenduskuuri,» arvab Movassat, kes pääses parlamenti 25-aastasena. «Noori talente takistatakse kas või nii, et neile ei anta võimalust omaenda valimisringkonnas.»
Parlament peaks olema rahvastiku esindus, kuid seda ta pole, rõhutab Movassat. «Parlamendis domineerivad praegu vanad mehed,» ütleb ta. «Aga ühiskonnas on ka naisi. Vaid rohelistel ja Vasakparteil on pooled saadikud naised. Lisaks on noored täielikult alaesindatud.»
Kolm parlamendiliiget on veendunud, et enne tippu pürgimist peavad noored olema poliitiliselt aktiivsed rohujuure tasandil. Sama tähtsad on haridus ja parlamenditööks vajalikud kogemused.
«Uue saadikuna on tõesti keerulisem pälvida heakskiitu, juba sellepärast, et kogenud saadikud teavad kõiki nippe ning töö kohta üleüldse rohkem,» selgitab Bernschneider. «Vanemad kolleegid saavad hiljemalt esimesel hääletusel aru, et minu hääl loeb sama palju kui mõne 50-aastase oma. Isegi kui 22-aastast esialgu tõsiselt ei võeta, siis hiljemalt pärast hääle andmist jõuab see kohale.»