/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2009/01/27/123938t1h741a.jpg)
Ajaloolane Jaak Valge kahtleb Postimehe ajakirjaniku Nils Niitra tänases arvamusloos toodud n-ö närukaelastumise põhjustes, viidates võimaliku selgitusena hoopis üldisemale egoismi kasvule läänemaailmas.
Ajaloolane: närukaelastumist võib selgitada egoismi kasv
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui n-ö närukaelu peaks Eestis olema tõesti täna rohkem kui varem, siis selgitab seda pigem lääne inimeste üldine individualiseerumine ja võõrandumine, mis on võib-olla tootnud ka rohkem individualiste või isegi egoiste,» rääkis ta Postimees.ee'le.
«Aga see on rohkem psühholoogide ja sotsioloogide teema. Igatahes pole Eesti siin mingi erand.»
Tema sõnul on selline võõrandumine ja ebavõrdsuse tunnustamne levinud viimastel aastakümnetel ka mujal, isegi heaoluriikidena tuntud Skandinaaviamaades.
«Pool sajandit tagasi ei oleks sealgi heaks kiidetud sedavõrd tugevat varanduslikku kihistumist ega talutud olukorda, et Kolmandas Maailmas sureb iga päev tuhandeid inimesi nälja põhjustatud tervisekahjustustesse, ent samal ajal on vahendid nende aitamiseks olemas.»
Seega pole Valge sõnul täpne Niitra eeskujul väita, et just Nõukogude režiimi ja hilisema röövkapitalismi tingimustes kasvas Eestis potentsiaalsete kollaboratsionistide osakaal ning praegu on neid rohkem kui näiteks 1930. aastatel, sest põhjus võib peituda pigem moodsama aja üldistes trendides. «Usun, et negatiivne mõju sel oli, aga mitte see ei olnud määrav.»
Valge sõnul on oma loogika selles Niitra väites, et suur hulk pigem just eetilisemaid inimesi kas lasti 1940ndatel maha, saadeti Siberisse või põgenesid Siberi kartuses läände. Kuid ta lisas, et see ei tähenda, et seetõttu halvenes eestlaste geneetiline pärand. «Küllap rahvas toodab n-ö «häid geene» kogu aeg iseenesest juurde.»
Ta pidas tõenäoliseks, et eestlaste seas on kaasajooksikute osakaal sama suur kui teiste rahvuste esindajate hulgas ning pigem saavad määravaks hetkeasjaolud.
«Tuleb aru saada, et kui prantslased teadsid Teises maailmasõjas, et Saksa okupatsioon lõpeb kunagi ära, ja käitusid vastavalt, siis eestlased seda Teise maailmasõja järel ei teadnud. Oli neid, kes võitlesid ja oli neid, kes valmistusid säilitama oma kultuuri nii kaua kui võimalik. Mõlemaid oli vaja.»
Kommenteerides eestlaste valikuid 1940. aastal ja seda, et tuhanded läksid koostööle punavõimuga, märkis Valge, et seda võis soosida ka arvestatav Nõukogude riiki idealiseerivate vasakharitlaste ja sotsiaaldemokraatlikult meelestatud inimeste kontsentratsioon.