Kaido Kama näeb ohtu hallis massis

Mida võtta, mida jätta: Kaido Kama möödunud sügisel Indias Calcuttas tänavakaubandust harrastamas. Foto: Margus Ansu

Sisukaks eluks on tegelikult vaja palju vähem, kui inimesed ette kujutavad. Võrumaa metsade keskel aimab endine kahekordne minister teadvat retsepti, kuidas lihtsalt ja mõistlikult hakkama saada.

Kaido Kama oli kuulus ja ilmselt ka jääb kuulsaks seetõttu, et käis kõikjal, nii ülemnõukogus kui ka riigikogus kampsuniga. Justkui rõhutamaks oma lihtsust ja maalähedust ning väljendamaks tarbimispõlgust. Legendid räägivad, et esimese ülikonna ostis talle lausa partei, ja seda siis, kui Kama Mart Laari valitsuse justiitsministriks sai.

Kama oli ka kuulus reformide läbiviija, palju paksu verd ja valu tekitanud omandireformikomisjoni esimees. Seega teab ta, kuidas rasketel aegadel – nagu näiteks nüüdsetelgi – karme, ent vajalikke otsuseid langetada. Nii et riik ja rahvas kestma jääks. Just seepärast saigi talle Võrumaale Liivakingu tallu, kust kitsas külatee metsade vahelt enam kaugemale edasi ei vii, üleeile külla sõidetud.

Liivakingu vaikuses ja üksinduses, kus tema ainsateks seltsilisteks on küla pealt saadud umbes nelja-aastane segavereline koer Manda ja 28-aastane hobune Toku, ühendab Kama muu maailmaga vaid internet. Seega on ta iseenda peremees.

Kui laua taga sülearvuti ekraani ees istumisest villand saab, läheb ta välja, teeb tiiru metsas või lõhub puid või tõmbab suvel muruniitja käima. Nii saab ellu omatahtsi vaheldust tuua, mõtteid koguda ja asjade üle rahulikult, ilma segajateta järele mõelda. «See on väga suur väärtus,» kinnitab ta.

Mõni ime siis, et Kama jätab juba mõne hetkega endast mulje kui mehest, keda maailma kummitavad hädad ja ähvardavad viletsused suurt ei heiduta. Isegi ajaleht Kesknädal on kirjutanud, et «Kama on maru rahulik, võib paari lausega Savisaare käed värisema panna».

60-aastase palkmaja ees seisab väike hall sõiduauto, millega Kama käib kaks-kolm korda kuus Tallinnas riigiasju ajamas. (Tallinn pole talle kunagi meeldinud, et sinna päriselt kolida. «See väsitab,» tunnistab ta.) Kama palgatööks on teha riigikontrolli tulemusaudititele kriitikat. Ehk viriseda teiste inimeste kallal, nagu ta ütleb.

Auto juhiistme seljatoe taga ripub riidepuul ülikond.

Kas Võrumaa metsade vahel paistab ka, et elu on viimaste kuudega hullemaks läinud?

Suhteliselt vähe paistab. Oleme naabrimehega arutanud, et kui Tallinnas läheb hästi, siis läheb väga hästi, ja kui läheb halvasti, siis läheb väga halvasti. Aga siin on tõusud-mõõnad vähem tunda. Maal on alati peost suhu elatud, nii et ei saa aru, et midagi väga teistmoodi oleks.

Aga kui siit Tallinna poole vaatate, siis kas elu veereb allamäge või on otsapidi tegu juba olukorra üledramatiseerimisega?

Usun, et läheb veel palju hullemaks. Olari Taal ütles ka Arteris, et need jutud, mis praegu tunduvad pessimistlikud, on kolme kuu pärast optimistlikud.

Küsimus ei ole Eestis, vaid selles, mis toimub maailmamajandusega. Ma ei taha olla õnnetuse kraaksuja, aga tundub, et nüüdne kriis on tõsine ja olemuslik. See ei ole ühekordne mõõn, millele järgneb jälle loomulik tõus. Paistab, et kogu süsteem on kriisis – süsteem, mis on pannud arenenud maailma elama üle jõu ja võimete.

Mul on kuri kahtlus, et kogu aeg on tarbitud rohkem, kui on loodud väärtusi. See on toimunud arengumaade arvelt ja müstiliste finantsinstrumentide arvelt. See asi peab ükskord otsa saama, nii ei saa lõputult kesta. Nii et ees seisab tõsine väärtuste ümberhindamine. Arenenud maailm peab oma tarbimisharjumused kokku tõmbama. See on ka mõistlik.

Kas selliste mõteteni viib teid elu keset loodust, kus on näha, et saab ju palju lihtsamini hakkama?

Võib-olla saab siin sellest paremini aru, mida inimesel eluks tegelikult vaja on. Seda on vähe: süüa, riiet selga ja sooja tuba. Kui lääneeurooplane kulutab neile asjadele kümme protsenti oma sissetulekutest, siis see ei ole normaalne. Ülejäänud raha kulutab ta igasuguste asjade peale, mida tegelikult vaja ei ole.

Vanasõna ütleb, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Seega, miks te oma õlga alla ei pane, et maailmas asju muuta?

Tänapäeva poliitika vorm on selline, mis ei tõmba. Ja siin ma ei süüdista poliitikuid, vaid süsteemi kui sellist. Minu meelest ei saa väga kaua aega töötada selline süsteem, kus valitsetavad a priori vihkavad neid, kes neid valitsevad. Pukis olijat ei usaldata. Ta võib olla tubli ja hea inimene – suurem osa poliitikuid ongi –, aga valitsetavad on ette veendunud, et tegemist on lurjustega.

Miks?

Siin on palju keerulisi mehhanisme. Näiteks massikommunikatsioonivahendid annavad süsteemile hoopis teise mõõtme. Kogu aeg mängitakse latist natuke allapoole. Ega poliitikud tee seda, mida pole mõtet teha. Poliitikud teevad täpselt seda, mis on vaja selleks, et hääli saada.

Kui sa räägid valijate massile tarka ja ilusat juttu, siis sind ei valita. Kui sa ütled, et palju raha kohe kätte, siis sind valitakse.

See toob meid majanduskriisi juurde tagasi. Headel ja ilusatel aegadel, kui raha oli tõesti palju, tehti sellega permanentset valimiskampaaniat. Ei tehtud asju, mis oleks mõeldud riigi arendamiseks, vaid tehti asju kohe, kätte ja palju.

Nüüd on riigil võetud sotsiaalkohustused selgelt suuremad, kui kanda jõutakse. Ühelt poolt kahanevad praegu rahanumbrid, teiselt poolt kasvab abivajajate hulk. Paratamatult jõutakse olukorda, kus tuleb hakata sotsiaaltoetusi kärpima. Seda on väga-väga halb ja inetu kõva häälega välja öelda, aga teist võimalust ei ole.

Kui peame sotsiaaltoetusi koomale tõmbama, kas siis pole tulemuseks see, et rahvas hakkab poliitikuid veelgi rohkem vihkama?

Minu meelest vihatakse praegu nii või teisiti. Selles mõttes oli rumalus, et jäeti alles pensionide viieprotsendiline kasv. Julgen arvata, et järgmisel aastal tuleb pensionid niikuinii külmutada, ja siis on seda koera saba mitu korda maha raiutud. Ega selle eest keegi aitäh ütle. Ainult sõimata saadakse selle eest.

Pigem on praegu tekkinud olukord, kus kitsikuse võrra on võimalik ära teha mõned hädapärased ja ebapopulaarsed reformid, mida on kaua edasi lükatud. Kui sõimata saab nagunii, siis teha parem midagi sellist, mille eest saab asja eest sõimata.

Näiteks?

Haldusreform. Maksureform.

Siin kuluks teie kogemus reformide läbiviijana küll ära, ja kui ajalukku vaadata, siis sõimata olete ka küllaga saanud.

Ma sain oma normi täis. Rohkem ei taha.

Kas see ongi põhjus, mis sundis teid eelmise kümnendi keskel suurest poliitikast ära tulema?

See on pikem lugu. Siis, kui hakkasime 1980. aastate lõpus Eesti riiki tegema, ei olnud professionaalseid poliitikuid. Inimesed tulid oma igapäevase töö juurest ja hakkasid riiki ehitama. Seejärel tuli mingil hetkel teha valik, kas jääda elukutseliseks poliitikuks või mitte. Ma tegin selle valiku, et ei jäänud. Ja ma ei olnud ainuke. Kaua sa ikka ennast sõimata lased?

Mulle on tähtis ka minu privaatsus. Kui ma ei saa kõrtsis käia ilma, et keegi mind muudkui klõpsutab samal ajal, siis pikapeale hakkab selline asi närvidele. Nüüd olen jõudnud sinnamaani, et kõik mind tänaval enam ära ei tunne.

Mida oleks pidanud omal ajal sootuks teistmoodi tegema?

Kui omandireformist rääkida, siis kokkuvõttes tegime selle päris hästi ära, aga igal suurel asjal on alati ka vigu küljes. Viga oli näiteks see, et kolhoose reformiti eraldi. Tegelikult oleks tulnud natsionaliseerimine lõpule viia ja kolhoosivara privatiseerida samadel alustel muu riigi varaga.

See, et kolhoose käsitleti eraldi kui kolhoosnike omandit, ei olnud õige. Siiamaani istuvad mingid hoiuühingud oma võlahunniku otsas, mida nad ei jõua kunagi ära maksta.

Kindlasti oli viga ka see, et reform tehti üha keerulisemaks. See viimane jupp, mis tehti Saksamaale ümberasujaile – seda poleks vaja olnud.

Kui pädevad on need, kes meie riiki juhivad, ja kui hästi tööga hakkama saavad?

Tunduvalt olulisem kui see, milline koalitsioon on Eestis võimul, on see, millised on ministrite persoonid. Sellest sõltub uskumatult palju. Kui mõnes ministeeriumis on olnud tugev ja hea minister, siis kannatab see ministeerium ka mitu järgmist lollpead välja.

Tihtipeale ei saa siin panna märki külge, et üks erakond suudab panna välja head ministrid ja teisest erakonnast tulevad kehvakesed. Kõige parem kultuuriminister on meil olnud Rahvaliidust, kõige parem kaitseminister Isamaast – kuidas parasjagu juhtub.

Keda te praegustest tipp-poliitikutest enim hindate?

Võrumaa meest Ivari Padarit. Kui ta tõesti läheb europarlamenti, on mul sellest siiralt kahju. Praegusel ajal on väga hea, et just tema on rahandusminister. Sest ta on tubli ja tark mees.

Kui olite minister, siis kuuldavasti tegite endale asjad alati üksipulgi selgeks. Kui palju tänapäeval süüvitakse asjade olemusse, mitte ei tehta populistlikke otsuseid?

Praktiliselt ei süüvita. Selleks pole ka enam nii suurt vajadust. Sest praegune olukord ei ole võrreldav 1990. aastate algusega, kui tegime täiesti uut asja. Aeg-ajalt visati seda meile ka nina peale, et olete mehed metsast, pole kogemust ja tarkust. Aga selle tegemiseks ei olnud kogemust kellelgi.

Tuligi õppides teha. Nii naljakas kui see ka ei ole, siis see, mis sai tol ajal hästi tehtud, on ka praegu hästi, ja vastupidi. Nüüd, julgen öelda, et stagneerunud ühiskonnas midagi muutma hakata on äärmiselt raske. Kõik on oma positsioonid kindlustanud, iga pisemgi muudatus leiab vastuseisu.

Mis on teie nägemuses praegu suurimad ohud meie riigile ja rahvale?

See, et eestlased lähevad Eestist ära. Mind tõsiselt häirib suhtumine riiki kui mingisugusesse maksude korjamise ja hüvede jaotamise masinasse. Riik pole lõpuks ju eesmärk, vaid vahend millegi jaoks. Kui võtame riiki masinana, siis võib-olla tõepoolest hiinlaste ja neegritega oleks lihtsam maksude korjamist või hüvede jaotamist läbi viia.

Kui asju laiemalt vaatame, siis kui palju on neid miljonilise kõnelejaskonnaga keeli, mis on riigikeeled ja püsivad? See on väärtus, mille jaoks seda riiki vaja on, seda alles hoida ja arendada.

Kui eestlased lähevad siit ära, siis mis aitaks neid siin kinni hoida?

Noored peavad maailma vaatama ja ringi hulkuma, kuid pärast tagasi tulema. Ma kindlasti ei ütle seda, et ärge minge väljamaale õppima. Miski ei arenda inimest rohkem, kui näed, kuidas teised elavad, ja oskad end sellega võrrelda. Aga pärast tuleb tagasi tulla.

Kuidas teil oma lastega sel teemal seis on?

Kehvasti. Üks tütar on Inglismaal ja juba nuputan siin, mis keeles lapselapsega rääkima peaks hakkama. Tütar on sakslasega abielus. Ülejäänud viis last on Eestis. Praegu ei näe, et mõni neist välismaale kipuks.

Miks ei ole Eesti riik paljudele enam eriliselt suur väärtus nagu varem ja miks on patriotismist saanud lausa sõimusõna?

Kindlasti on me riigil küljes see sünnimärk, et tuleme sotsialistlikust süsteemist. Siis oli inimestel esimest korda võimalus hakata end materiaalselt teostama. Aga ikka vaatame, et Lääne-Euroopas elavad inimesed paremini, ja rabeleme kõigest hingest sinnapoole.

Samal ajal ei maksa asja ülearu mustemaks värvida. Eesti kultuur on nende aastate jooksul teinud läbi uskumatu õitsengu ja tõusu, nii et ärme ülearu ka nurise.

Kui suureks ohuks peate meie riigi ja rahva säilimisele seda, et tahetakse olla eurooplased ja maailmakodanikud, mis lõikab ju inimestel juured ära?

Minu meelest mõtestatakse maailmakodanikuks olemist valesti. See, mis meile on sünniga antud – eestlaseks olemine –, on see, millega saame maailma väärtustada. Muidu oleme lihtsalt eikeegid.

Samuti ei ole võimalik olla anonüümne eestlane. Iga inimene peaks teadma, kus on tema juured ja mis Eesti kandiga ta end seostab ja identifitseerib. See väärtustab sinu elu ja olemist ja maailmanägemist.

Mis siis saab, kui sellise enesetunnetusega inimesi vähemaks jääb?

See lõpeb halliks massiks olemisega. Hall mass on inimesel endal halb olla ja hall mass on ka kergesti manipuleeritav. Mida hallim mass, seda labasema valimiskampaaniaga on võimalik teda hullutada.

Kui ühe sõnaga öelda, siis kelleks te ennast ise peate?

Ei tahaks ennast ühe nime alla ära mahutada. Jõudumööda tegelen võru asjaga, ehkki Võru Instituudi pealik pole ma juba viis aastat, küll aga instituudi nõukogus, töötan sõnaraamatu töörühmas kaasa ja teen projekte Võru Seltsi alt.

Võru asi on mulle hästi südamelähedane, nagu seegi, et Karula rahvuspark on ümberringi. Looduskaitseinimene olen alati olnud. Ja ugrimugri asi on ka südamelähedane, möödunud aastal käisin Hantõ-Mansiiskis suurel kongressil.

Mis asi on ikkagi see teie kuulus, kuid kõrvalistele tabamatu maausk?

Maausk on ainuke meie oma usk. Miks peaksime midagi võõrast uskuma, kui oma on olemas? Nii on ka kõige muuga. Oma asja elus hoidmine on meie ülesanne, seda ei saa keegi teine meie eest teha.

Kui palju on teil siin Liivakingu talus vaja tsivilisatsiooni hüvesid, et hakkama saada?

Internetti on vaja, et oleks võimalik kodus töötada. Ja maainimene ilma autota ei saa ka enam tänapäeval hakkama. Palju rohkem vist ei olegi vaja.

Milleks teil õues hobune?

Hobune on sellest ajast, kui autot veel ei olnud. Nüüd on ta pensionär, palju tööd ei tee, aga talvepuud toon ikka hobusega metsast koju. Küla peal on see viimane hobune, kes veel aiste vahel käib.

Viljelete naturaalmajandust?

Lagedal maal niidan hobusele talveks heina, rohkem põllumajandust ei ole.

Või tegelete mõne muu ettevõtlusega?

Olen mõne aasta töötanud Remedias, aga palgatöölisena kapitalisti verd minus ei ole. Mul ei ole elu sees ühtegi aktsiat olnud. Pensionisammast, ei teist ega kolmandat, ka ei teinud – ajas hinge täis, et mingid pangavennikesed mängivad minu rahaga.

Lihtsalt asjade omamisest ma suurt rõõmu ei tunne. Muidugi on olemas väga ilusaid ja häid asju, eriti head asjad on need, mis on oma käega tehtud. Olen näiteks üks neid mehi, kes oskab ühepuupaati teha. Üks on naabri juures varju all, kevadel viin metsajärve peale, seal loputan võrku, kui linaski kude aeg on.

Siin talus elate täitsa üksinda?

Jah. Vahepeal käiakse külas.

Elu lõpuni jääte siia?

Jah, kui vägisi ära ei viida.

Mida soovitate teistele, et me riigi ja rahvana kestma jääksime, mitte igaüks ise suunda ei kisuks?

Vähem telekat vaadata. Rohkem metsas käia. Me oleme kõik siin külalised. See aeg, mis siin meile on antud, on väga üürikene, ja seda aega, oma elupäevi ja energiat, ei ole mõtet raisata mõttetu kurjuse, tigeduse ja rumaluse peale.

CV

Kaido Kama

Sündinud 18. detsembril 1957 Viljandis

Lõpetas

•    1975 Viljandi 1. keskkooli

•    1975–1976 õppis ERKIs arhitektuuri

•    1982–1990 töötas Antsla metskonnas metsnikuna

•    1990 valiti Eesti Kongressi liikmeks, oli ka Eesti Komitee ja Põhiseaduse Assamblee liige

•    1990 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna asutajaid

•    1990–1992 ülemnõukogu liige ja omandireformikomisjoni esimees

•    1992 valiti Isamaa nimekirjas riigikokku

•    1992–1994 justiitsminister ja 1994–1995 siseminister

•    1995 riigikogu valimistel sai 8225 Lõuna-Eesti valija häälega Parempoolsete nimekirjas isikumandaadi, kuid loobus sellest

•    Hiljem töötanud peaminister Juhan Partsi nõunikuna, kaitseministeeriumi nõunikuna, ASis Remedia ja Karula rahvuspargis, eelmisest aastast riigikontrolli juhi Mihkel Oviiri nõunik

•    1997–2004 Võru Instituudi direktor

•    Osalenud Lennuki ümbermaailmareisil, sellest ilmutanud raamatu «Ümbreilma reisikirä»

•    Kuus last

Arvamus

Tiit Pruuli

Go Travel nõukogu esimees

Kui peaksin valima paljude heade reisikaaslaste seast, kellega võtta ette elu kõige rängem reis, valiksin Kaido Kama.

Lisaks ümber maailma purjetamisele oleme Kaidoga matkanud Tiibetis, Siberis, Lõuna-Ameerikas, Mongoolias, Bangladeshis ja mujal.

Kaido on mees, kelle peale võib tõesti igas olukorras kindel olla – rahulik, ratsionaalne, vastupidav. Lõputust aususest ja põhimõttekindlusest rääkimata. Matkal ei virise iial, valmis vajadusel alati raskema koorma enda kanda võtma.

Eriti tuleks mainida Kaido süvenemisvõimet. Teemad, mis teda huvitavad või on ta tööks vajalikud, harutab ta tõesti üksipulgi lahti, ta ei häbene öelda, et ei tea üht või teist asja. Kui ei tea, siis küsib ja õpib.

Just süvenemisvõime ja oskus näha detaile ja tervikut korraga tegid temast oma ajal ka väga eduka justiitsministri.

Ja mõnikord, kui tuju vastav ja võetud klaas külmarohtu, istub Kaido õhtul lõkke ääres ja laulab vaikselt paar võro- või setukeelset rahvalaulu. Need on ka kuradi ilusad hetked.