/nginx/o/2012/03/28/1029662t1hf863.jpg)
/nginx/o/2012/06/27/1187156t1head7.jpg)
Vajadus paarisaja uue ametniku järele, kümnete miljonite eurode suurused investeeringud ja üleeuroopaline tähelepanu on kokkuvõte sellest, millega Eestil tuleb arvestada, kui saame 2018. aasta esimesel poolel Euroopa Liidu nõukogu eesistujariigiks.
Eesti valmistub Euroopa Liidu eesistumist enda õlule võtma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal käis Tallinnas Stenbocki majas riigisekretär Heiki Loodi käe all koos komisjon, kelle ülesanne on ehitada tulevikku. Nende sihiks on koostada 2013. aastaks detailne stsenaarium, kuidas riik eesistumiseks valmistub ja selle läbi viib. Kaalul on nii mõndagi, sest õnnestumine võib Eestile anda uskumatult suurt diplomaatilist krediiti, fopaasid aga mäletatakse aastakümneid.
Piltlikult öeldes asub Eesti korraldama pool aastat kestvat, sadadeks suuremateks ja väiksemateks kooskäimisteks jaotatud konverentsi, mille eesmärk on omavahelistele vaidlustele ja erihuvidele vaatamata jõuda seaduste vastuvõtmiseni. Eesmärgi täitmisel lasub vastutus just eesistujal, kes peab olema õiglane juht nii töögrupi ees kui ka oskuslik diplomaat läbirääkimiste tagatubades.
Eesti õlgadele jääb üheksa nõukogu ja 180–200 erineva tööorgani eestvedamine. Poole aasta jooksul käivad töögrupid – alates sisserändest ja lõpetades kalandusega – koos 700 korda, alaliste esindajate komitee kooskäimisi lisandub sadakond.
Lisaks sellele kohtuvad 50–60 korral mõjuvõimsamad, ministritest koosnevad nõukogud.
Tagatipuks vajab otsustamist, kas korraldada suur, Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika riikide tippkohtumine.
«Kõige kriitilisem on ettevalmistusega inimestega,» märkis riigisekretär Loot.
Kokkuhoidlikuma arvestuse kohaselt peab iga töörühma ette leidma eestlasest juhi ja tema abilise. Kolmas ametnik peab esindama riigi huve läbirääkimistelaua ääres.
Pelgalt Eesti õhukese riigiaparaadi arvel Tallinna loodavat eesistumise sekretariaati, ministeeriumide lisapersonali ja Brüsseli alalise esinduse täiendamist ei mehita.
«Näiteks Leedu, kes on eesistuja 2013. aasta teisel poolel, suurendab oma Brüsseli esindust 71 inimeselt 181ni, ehk 2,5 korda,» sõnas riigisekretär.
Siinsed ministeeriumid vajavad 2018. aastaks arvestuste kohaselt sadakonna inimese võrra lisajõude.
Kogemus näitab, et riigid on selleks varem muu hulgas laenanud oma euroliidu institutsioonides töötavaid ametnikke ja kutsunud ajutiselt tagasi erasektorisse suundunud endisi riigitöötajaid. Suurema nappuse korral on komisjonide juhtimist ka teistele riikidele antud, ent Eesti kavatseb ülesandega ise toime tulla.
«Saame praegu töötavate ametnike karjääri eesoleva viie aasta jooksul nii mõjutada, et nad oleksid valmis juhtima,» kirjeldas Loot.
Inimesed valitakse välja juba 2014. aastal ning seda tehakse varuga juhuks, kui mõned neist peaksid vahepeal riigiteenistusest lahkuma või näiteks suure pinge tõttu oma tööga toime ei tule.
«Aastatel 2015–2017 läheb nende tugevaks koolitamiseks. Rootslaste soovitus oli, et on vaja kahte asja – juhtimisoskusi ja ekspertteadmisi, kusjuures esimesed on olulisemad,» lausus Loot.
Neile lisandub korraldav personal – logistikajõud, delegatsioonide saatjad ja tehniline personal. Välja tuleb kuulutada ridamisi riigihankeid, et leida konverentsiteenuse pakkujad ja konverentsipaigad Tallinnas ning arvatavasti ka mujal Eestis, sest ühtki eraldi hoonet ainult selleks otstarbeks riik ehitama ei hakka.
«Eesistumine ei ole odav, vaid väikeriigile pigem suhteliselt kallis,» ütles riigisekretär.
Näiteks 2008. aasta esimesel poolaastal sama rolli täitnud Sloveenia tuli toime 55 miljoni euroga, temalt teiseks poolaastaks teatepulga üle võtnud Prantsusmaa kulutas aga koguni 160 miljonit eurot.
Loot nentis, et rahasummal pole suuremat seost eesistumise õnnestumisega, võti seisneb hoopis selles, kui pragmaatiliselt ja asjatundlikult õnnestub riigil tegutseda.
«Eesti kuvand võiks olla pragmaatiline, asjatundlik ja usaldusväärne. Need märksõnad olemegi eesistumisele seadnud,» ütles ta. Sellest tulenevalt valiti ka eesistumise strateegia.
«Põhimõtteliselt on kaks valikut – kas üritada olla «hea tüürimees» või mängida Euroopa presidenti,» rääkis Loot.
Esimest tüüpi riigid olid eesistumise ajal isetud ja otsisid kompromisse, teised – peamiselt suurriigid – aga kasutasid eesistumist ka oma huvide läbisurumiseks. Eesti tahab järgida pigem Belgia eeskuju ehk võtta hea tüürimehe roll.
Lisaks sellele otsustas komisjon teha valitsusele ettepaneku viia suurem osa töögruppide kohtumistest läbi Brüsselis, et sellega kulusid kokku hoida. Eestis toimuks siiski 100–150 koosolekut ja kümmekond nõukogu, mis annavad meile võimaluse oma riiki näidata.
«Kui meil kuskil on vaja särada, siis selleks on meil samal ajal toimuv Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine. Eesistumist võtame kui kõva töötegemist ja mingeid erilisi ambitsioone ei sea,» ütles Loot.
Edukast eesistumisest on Eestil palju võita. Eesistumise korraldamine peaks pakkuma palju tööd erasektori ettevõtetele ning tooma sisse diplomaatilist kapitali.