Riik pani Artise kinole õla alla

Selline pilt avanes Artise kino väikeses saalis eile enne järjekordset seanssi. Foto: Andres Haabu

Arutelu selle üle, mida võtta ette Solarise keskuses tegutseva Artise kinoga, mille ülalpidamine viib riigi niigi õhukesest rahakotist igal aastal kopsaka summa, jõudis eile vahefinišisse, kui kultuuriministeerium teatas, et kavatseb ka edaspidi selles kohas väärtfilmide näitamist subsideerida.

Otsuse tegi istungile kogunenud Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogule, kes ka Artise kino pidava osaühingu Tallinnfilm tegevust kavandab ja selle üle järelevalvet teostab, teatavaks ministeeriumi filminõunik Edith Sepp.

«Riik on võtnud enesele kohustuse – praegu pole mõtet rääkida, kas see oli hea või halb otsus. Tol hetkel (otsus tehti 2000ndate teisel poolel, Tallinnfilm kolis Solarisesse 2009. aastal – TT) oli majandustõus ja lubadusi anti vastavalt majandusprognoosidele,» tõdes Sepp.  

300 000 riigilt

Sellega jäi lõplikult kõrvale must stsenaarium, mille järgi kuulutatuks välja pankrot või kolitud Solarisest minema, makstes ühtlasi suurt trahvi.

Riik subsideerib Artise kino praegu ligemale 300 000 euroga ehk rohkem kui nelja miljoni krooniga aastas. Ainuüksi 810-ruutmeetrise kahe saaliga kino ja 140-ruutmeetrise kontori rendikulu on tänavu ligemale 200 000 eurot ja kommunaalkulu 105 000 eurot. Lisaks tuleb Solarise keskusele maksta 292 980 euro suurust ehitusvõlga ja mitmesuguste ajatatud kohustuste summa ulatub 170 000 euroni.

Rendileping on tehtud kümneks aastaks, sellest taganemisel tuleks maksta välja kogu rendisumma ja võlg. Võrdluseks: filmi sihtasutuse tänavune eelarve, millest enamik kulub filmide tootmiseks, on 3,8 miljonit eurot.

Juba aastaid jutuks

Artise saatuse küsimus on filmi sihtasutuse kaheksaliikmelise nõukogu istungitel kõneks juba pikemat aega. Näiteks 2011. aasta 24. augusti istungi protokoll teatab: «Nõukogu teeb ettepaneku Tallinnfilmi bilanss läbi analüüsida, võimalusel Solarise keskusest välja kolida, lõpetada kino pidamine ning jätkata ainult filmipärandi korrastamise ja haldamisega.»

Sama aasta 4. oktoobri protokollis on kirjas küll toetusavaldus kinopidamise jätkamisele, aga selle juures on märge: «Jätkata arutelu ja analüüsi Tallinnfilmi jätkamise otstarbekuse üle Solarise keskuses väärtfilmikino operaatorina», mis kannab Peeter Urbla, Mait Laasi, Mait Mäekivi ja Hagi Šeini allkirja.

Animafilmitegija Mait Laas ütleb eilse otsuse kommentaariks ettevaatlikult ja kujundlikult, et filmilint on veel ilmutamata, et näha, mis seal peal on, ja et selle kallal, kuidas edasi minna, tuleb veel aru pidada.

Uuesti koguneb nõukogu 20. augustil, siis on oodata ka võimalike stsenaariumide arutelu. Kõne all on ka koostöö Solarise kino ja mittetulundusühinguga Must Käsi, mis peab üleval Tallinna teist väärtfilmikino Sõprus.

Edith Sepp lisab, et nii või naa tuleb vähendada kulusid, sh 19-liikmelist peamiselt teenindajatest koosnevat personali, ja rentida välja kontoripind, samuti ei pea Tallinnfilm ise sellises ulatuses filme levitama.

Kokku moodustavad erinevad toetused Tallinnfilmi eelarvest 44 protsenti. See on tekitanud paksu verd eraettevõttena tegutsevas Sõpruse kinos, mille repertuaar on erinevatel hinnangutel väärtfilmikino-väärilisem kui Artisel. Viimane on pidanud tulu teenimise eesmärgil repertuaari võtma ka näiteks Prantsuse kommertskomöödiaid.

«200 000 euro eest võiks Sõpruses terve aasta tasuta kino näidata ja kohvi-teed jaguks veel ka nii palju kui kulub,» kommenteeris Musta Kätt juhtiv finantsist Indrek Kasela esimese hooga veebruaris, kui kultuuriministeerium oli teatanud, et toetab Tallinnfilmi 200 000 ja Musta Kätt 55 000 euroga. Kokku on riiklik filmilevitoetus 255 000 eurot.  

Tagantjärele on Kasela tasakaalukam.

«Artise rajamisel valitses hurraa-meeleolu, mis ei lubanud asjale kaine pilguga vaadata. Tundub, et riigil puudus julgus tunnistada, et kusagil tehti viga ning nende parandamiseks põhimõttelisi otsuseid vastu võtta, kuidas Artise tegevus ümber korraldada, et see ei neelaks nii suurt osa riiklikest toetustest. Kiita tuleb seda, et nüüd lõpuks on lahenduse leidmiseks võetud kõik osalised ühe laua taha. Ma ise olen positiivse lõpplahenduse poolt, mis tähendab seda, et tegutseda võiksid nii Artis kui Sõprus. Kindlasti vajab sealne repertuaari kvaliteet aga tõstmist ja massiivne subsideerimine (sh teiste kinopidajate ja levitajate arvelt) peab lõppema. Kas riik tahabki jääda pikaajaliselt kahjumlikku projekti toetama, on juba riigi kultuuripoliitiline otsus.»

Kõrvits on Artise usku

Küll on jäägitult Artise kino usku endine Tallinnfilmi juhataja Henri Kõrvits, kes korraldas Artise töö ümber ja tõstis mulluse vaatajate arvu 96 000ni.

«Artise peamiseks probleemiks on tema tugevus: kahe aasta jooksul on vaatajate arv pidevalt kasvanud ja täienenud pakutav filmivalik, mis toob täissaale nii eakate kui ka laste programmidele. Selle eduga kaasneb palju neid, kes soovivad Artise Tallinnfilmi ehk teisisõnu riigi omanduse alt erakätesse saada ning sellest ka kogu see dialoog: kas riigil on vaja pidada ülal sellist kino või mitte.

Minu vastus: jah, on! Raha, mis kino toetuseks riigilt tuleb, ei ole näiteks teatritega võrreldes võrreldavaski suurusjärgus. Selline ongi hästi ja eeskujulikult, rõhutan HÄSTI ja EESKUJULIKULT toimiva väikekino hind,» ütleb ta.

Sama meelt on ka Tallinnfilmi nõukogu esimees Marge Liiske. «Artis on ennast igati õigustanud. Sellist kino ei ole võimalik ilma toetamata pidada. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas seda tegevust veelgi efektiivsemaks muuta. Lahendus on koostöös.»