Harimata noorte töölepääsemise takistuseks on iseenda pessimism

Foto on illustratiivne. Foto: Ants Liigus

Alaharitud noored on enamasti suhteliselt pessimistlikud enda tuleviku suhtes – nad ei usu ise, et neil oleks Eestis üldse võimalikki saada hea palgaga töö või materiaalne kindlustatus, selgus uuringust. Seetõttu tuleb nende abistamiseks esmalt aidata neid hingeliselt.

Eesti Avatud Ühiskonna Instituut viis selle sotsiaalselt tõrjutud riskigrupi aitamiseks läbi projekti, kus püüdis alla 9-klassilise haridusega noori aidata jalule nn edasipürgijate klubides, mis andsid neile nii sotsiaalseid oskusi kui vajalikke teadmisi tööturul edukamaks toimetamiseks. Selgus, et kõige enam tuli tegeleda just noorte enesehinnangu tõstmise ja motiveerimisega.

Sotsioloog Iris Pettai ütles, et tegu on väga raske sihtrühmaga, sest enamikul on psüühilised traumad kas lapsepõlvest või hiljutisest kogemusest. Küsitlusest selgus, et lapsepõlvekodus on peretülisid kogenud 73 protsenti edasipürgijate klubisse tulnud noortest, 41 protsenti on pidanud taluma füüsilisi karistusi ja peksu. Paljud on dramaatilisi sündmusi pidanud üle elama ka hiljem, näiteks 42 protsenti on kaotanud lähedase inimese, igal kolmandal on vanemad lahutanud, iga kaheksas elukoha kaotanud.

Sellised üleelamised on sageli üheks põhjuseks, miks noorte haridustee on katkenud ning neil on hiljem raske olla edukas ja konkurentsivõimeline.

Küsitlus kinnitas seda noorte endi kogemustest. Ligi pooled (44 protsenti) alaharitud eestlastest on pidanud viimase kolme aasta jooksul kokku puutuma olukorraga, kus neid ei võetud tööle, 36 protsendil on tulnud töötada miinimupalga eest, vaid pisut vähematel on tulnud olla pikalt töötu.

Seejuures on vene alaharitud noored kannatanud tõrjutuse all enamgi – nii on iga viies alaharitud vene noor koondatud madala hariduse tõttu, iga kümnendat on koheldud ametiasutustes üleolevalt.

Pole siis ime, et alaharitud ka ise väga selgelt oma sotsiaalset tõrjutust tunnetavad. Nad teavad, et vähem kui 9-klassilise haridusega on neil raskem tööd leida kui neil, kel on kesk- või kõrgharidus. Nii ongi nad tihtipeale käega löönud. Nende tuleviku kohta küsides selgus, et heaks peetakse vaid võimalust abielluda ja pere luua, vähem kui pooled usuvad veel, et neil on võimalik saada hea haridus ja huvitav elukutse, kuid sellega optimism ka lõpeb.

Oma võimalusi saada hea palgaga töökoht või saada materiaalne kindlustatus hindas kehvaks kaks kolmandikku küsitlusele vastanud alaharitutest.

Klubi aitas

«Meie eesmärk oli, et noor tajuks, et tal on võimalusi olemas. Tal on mingisugused anded, mida ta võiks realiseerida, kui läheks õppima või hakkaks tööd tegema. Et nad püstitaksid eesmärgid, kuidas sinna jõuda,» rääkis Pettai.

Seetõttu keskendutigi edasipürgijate klubis eelkõige noorte enesehinnangu ja motivatsiooni tõstmisele ning psühholoogilisele abile. Nagu esialgne küsitlus, näitas ka jooksev töö, et ega noored polnudki väga huvitatud konkreetsetest juhistest, kuidas koostada CV-d või motivatsioonikirja, ega võimalustest käia õppeasutustes õpivarjuks või asutustes töövarjuks. Probleem oli pigem just nende enda lootusetuses, käegalöömises, enda maha kandmises. Küll aga käidi innukalt keele- ja arvutikursustel ning suheldi omavahel.

Kui edasipürgijate klubisse tulnud olid algul üsna skeptilised, siis pärast kaheksat klubiõhtut tunnistasid paljud, et osalemine suutis nende elus midagi muuta. Kaks kolmandikku klubis käinud eestlasest ütles, et osalemine suutis kas kindlasti või arvatavasti nende elus midagi muuta, venelastest tundis sedasi veidi vähem – kokku 61 protsenti.

«Väga suur osa noortest sai enda jaoks klubist abi,» oli projekti üks koordinaatoritest Helve Kase rahul. Samas leidis ta, et nende «otsa lahti teinud» noortega oleks vaja edasi tegeleda, et kõik ka õigele teele jääksid.

«Aidata saab ikkagi vaid seda inimest, kes tahab, et teda aidatakse,» ütles Kase. Ka edasipürgijate klubisse soovijate leidmiseks nähti pöörast vaeva – kolmveerand aasta jooksul jagati tuhandeid flaiereid, käidi huvilisi otsimas kõikvõimalikes kohtades. «Kui projekt algas, siis meid hoiatati, et meil pole võimalik noori klubisse kokku saada. Nad ei taha mitte midagi, nad ei tule kuhugi, neid ei huvita miski – nad on käega löönud,» lisas Pettai.

Projekti lõpus on korraldajad aga ka ise targemaks saanud ning ütlesid, et nüüd juba teavad, kust ja kuidas võimalikke huvitatuid leida - täiskasvanute gümnaasiumidest, noortekeskustest, töötukassast, sotsiaalsetest võrgustikest. Selle projektiga jäi Kase hinnangul palju noori üles leidmata, sest näiteks Facebookiski polnud neil oma lehte.