Autobussikoondis ei taha hüvitise maksmisega pretsedenti luua

Tallinna Autobussikoondise juhatuse esimees Enno Tamm. Foto: Laura Oks

Tallinna Autobussikoondise juhatuse esimees Enno Tamm ütles intervjuus Postimehele, et bussifirma ei saa luua pretsedenti, makstes bussis viga saanutele moraalse kahju eest hüvitist, sest leidlikud inimesed hakkaksid seda raha teenimiseks ära kasutama.

Milline on Tallinna Autobussikoondises seisukoht, kuidas ja mil määral bussis kukkunutega tegeletakse ja suheldakse?
See on väga tundlik teema. Erinevad õigusaktid reguleerivad asja eelkõige läbi keerulise juriidilise mõiste nagu suurema ohu allikas. Autobuss või ühistranspordi vahend on selles mõistes suurema ohu allikas.

Planeerin sügise poole korraldada suurema nõupidamise, kus oleks riigikogu õiguskomisjon, juristid ja muud asjasse puutuvad inimesed, advokaadid koos. Üks asi on see, mis juhtub äkkpidurduse tulemusel bussis olnud inimesega. Teine on laiem plaan, sest kogu liiklus läheb üha närvilisemaks, tihedamaks, kiiremaks, seega me ei saa välistada, et selliseid juhtumeid [bussis kukkumisel viga saamisi – toim.] tuleb veel.

Jätame kõrvale subjektiivsed arvamused, kas bussijuht kiirustas või mitte, tahtis ta graafikus püsida või mitte. Objektiivne on see, et tihti tekivad situatsioonid, kus bussijuhil puudub valik – näiteks laps jookseb teele, keegi pidurdab järsult, siis on bussijuhil murdosa sekund aega otsustada, kas ta sõidab lapsele, jalgrattale otsa või pidurdab. Pidurdamise käigus võib juhtuda, et autobussis keegi ei hoia kinni või ei hoia piisavalt tugevalt kinni, võib saada ta materiaalset kahju - pillab maha fotoaparaadi või arvuti - või saab ise viga.

Tekib küsimus, kes vastutab. Seadus sätestab, et igal juhul vastutab suurema ohu allikas ehk vedaja. Ma siiski arvan, et see vajaks veidi läbimõtlemist. Ma ei taha öelda, et ei peaks vastutama, kuid selle sättega peaks tööd tegema. Vastutama sellises võttes peaks ikkagi kindlustus, samuti peaks täpsed hinnangud andma korrakaitsestruktuur ehk kohale tulnud politsei.

Politsei ei väljasta transpordifirmale selliseid andmeid operatiivselt, vahel üldse mitte. Meie loeme sellest poolteist aastat hiljem ajalehest Postimees, sest meie poole pole pöördunud ei kannataja ega väljastanud materjale politsei. Seetõttu ei saa me võtta seisukohta.

Paraku on selliseid kaasuseid arvestades tekkinud üks osa pädevaid juriste, kes üritavad seda oma või kannatanute huvides ära kasutada. Meil on olnud viimase poole aasta jooksul kolm kohtulahendit, kus võitjateks on ainult juristid, kes on õigusabitulusid teeninud. Meie oleme kohtus võitnud.

Vandeadvokaat Indrek Sirk mäletas küll hiljutist juhtumit, kus TAK on pidanud kohtuotsuse tulemusel hüvitise välja mõistma.
Ma arvan, et ma tean, mida ta mõtleb. Selles kaasuses me lõpuks läksime kokkuleppemenetlusele, nii et kokkuvõttes me pidime maksma umbes 10 protsenti summast, mida taotleti. See oli ka ainus juhtum ja tulenes meie heast soovist.

Teistel puhkudel ei ole kohus meilt midagi välja mõistnud. Tänaseks on olemas kohtulahendid selle kohta ja selles võtmes võib öelda, et me oleme maksumaksja rahaga mõistlikult ümber käinud ega ole seda tuulepäiselt kasutanud.

Kui võtame kannatanu mätta otsast, siis need inimesed muidugi ei saa rahul olla selliste otsustega. Seetõttu peangi vajalikuks laiemat ümarlauda üha enam tõstatuva probleemi põhjalikumat analüüsi.

Indrek Sirk ütles oma kogemuse põhjal, et Tallinna Autobussikoondis on võtnud jäiga positsiooni, et üldjuhul kannatanutele kokkuleppel hüvitist ei maksta. On see nii?
Küsimus kisub vägisi sinna suunda, kas ma olen hommikuse konjakijoomise maha jätnud. Ma ei saa vastata sellele. Meil ei ole sellist seisukohta, ei saagi olla, sest hüvitis, mida igal üksikjuhtumil autobussikoondise käest justkui soovitakse saada, on meelevaldne. Üks inimene arvab, et see number on kuue nulliga, teine, et nulliga. Kui me neist soovidest lähtuksime ja hakkaksime maksma, arvan, et iga päev oleks kukkujaid paari tuhande ringis ja suur osa tallinlastest enam tööl ei peaks käima.

Oleksite te siis nõus mingi mõistliku kokkuleppega või eelistate moraalse kahju eest hüvitist mitte maksta?
Ma kordan, et ma pean mõistlikuks kutsuda kokku ümarlaud ja panna mängureeglid paika, et lõppeksid iga üksikjuhtumi korral sellised diskussioonid ajakirjanduse veergudel.

Kas mängureeglid peaks sisaldama mingit konkreetset numbrit?
Number peaks olema igal konkreetsel juhtumil, ta ei saagi olla ühesugune. Üks murrab sõrmeküüne, teine nikastab jala – need on erineva raskusastmega tervisekahjustused, aga printsiibid peaks kokku leppima.

Kui pikalt te olete selliste juhtumitega üldse kokku puutunud, on kannatajad hüvitisi nõudma hakanud alles viimasel ajal või juba pikka aega? Ma usun, et kukutud on varemgi.
Minu kogemustele tuginedes on see viimase aja trend. Küsimus ei ole ainult tervisekahjudes. Näiteks tuleb mul meelde aasta tagasi juhus, kui buss pidurdas ja üliõpilane väidetavalt pillas maha oma sülearvuti või tahvelarvuti. Pöördus meie poole, saatis meile paranduse arve. Kuna meil on kindlustusega leping, summa ei olnud suur, siis hüvitasime. Mis oli tulemus? Läks kaks päeva mööda, inimene jõudis Tartu, rääkis kursusekaaslastele seda lugu. Mõned päevad hiljem vaata et pool kursust in corpore pillas bussis oma tahvelarvutid maha. Novot, nüüd ütelge, kuidas peaks käituma sellistes situatsioonides. Inimesed on leidlikud, aga meie ei ole uurimisorgan, me ei saa ega või ega hakkagi uurima, kes räägib tõtt ja kes mitte. Me ei saa pretsedenti luua maksumaksja raha eest, me peame kindlad olema, et iga euro, mille välja maksame, on õigustatud. Me pole ju erafirma.

Inimesed ütlevad, et pärast selliseid õnnetusi bussifirma ei võta nendega ühendust, et vabandada ega kasvõi huvi tunda, kuidas tal läheb. Miks seda tava ei ole?
Ma saan aru, et autobussikoondis on paha. Algatati politsei uurimine, bussijuhi süüd ei tuvastatud, mingeid pabereid meile ei saadetud, siit tulenevalt me isegi ei teadnud, kuidas see lugu lõppes. Hoolimata sellest, et me alati politseist küsime, kuidas kannatanu käsi käib, aga lähtuvalt andmekaitseseadusest politsei ei väljasta meile infot, kuna oleme kõrvaline isik. Kannatanu ise meie poole kordagi ei pöördunud, seega me ei teadnud tema isikuandmeid, kodust aadressi. Kuidas see oleks võinud võimalik olla?

Kas juhtudel, kui teil on kannatanute andmed teada, suhtlete nendega?
Jah, ma mäletan juhtumit, kus Linnahalli peatusest sõitis mööda buss, kus oli peal terve lasteaia rühm. Kasvataja kirjutas meile, et terve rühm pidi sõitma Soo tänava peatusse, kust oli linnahalli ikka väga pikk maa. Seal ei olnud tervisekahjustus, aga terve rühm jäi hiljaks linnahalli lasteetendusele, kuhu neil olid piletid ostetud. Siis ma läksin isiklikult lasteaeda, vabandasin, kinkisime lasteaiale hulga lauamänge.

Loomulikult me üritame kannatanutega ühendust võtta. See on meie huvides, et inimesed oleks teenusega rahul.