/nginx/o/2012/06/21/1179492t1he3a3.jpg)
Tallinna Tehnikaülikooli Logistikainstituudi doktorant, Eesti Liikluskindlustuse Fondi kahjuennetuse valdkonna juht Erik Ernits seab kiiruskaamerate efektiivsust käsitlenud magistritöö järeldused kahtluse alla, kuna seal pole arvestatud mitmete oluliste faktoritega.
Eilne Postimees kirjutas sisekaitseakadeemias magistritööna tehtud uuringust, milles selgus, et 2010. aastal üles seatud kiiruskaamerad ei ole Tallinna-Tartu maanteel oodatud mõju avaldanud.
«Olen tolle magistritööga peale selle valmimist tutvunud ning väidan, et uuringus toodud andmete ja nende analüüsi põhjal ei ole võimalik anda hinnangut kiiruskaamerate mõjule nii nagu see viimastel päevadel ajakirjanduses kajastamist on leidnud,» kinnitas Ernits.
Ta selgitas, et magistritöös on analüüsitud kiiruste muutust Tallinna-Tartu maanteel Järva maakonnas ning politsei poolt fikseeritud kiiruseületamisi samas piirkonnas. Mõlemat näitajat mõjutab lisaks kiiruskaameratele ka hulk muid faktoreid, mida arvestamata ei ole võimalik kiiruskaamerate töö efektiivsuse kohta järeldusi teha, lisas ta.
«Kiiruseid teedel mõjutavad näiteks ilmastikuolud, mis olid aastatel 2010 ja 2011 märkimisväärselt erinevad,» tõi Ernits välja. «2011. aastal oli talviseid teeolusid mitu kuud vähem ja on võimalik, et kiiruste tõus oli tingitud ainult kiiruseületamist soosivatest teeoludest.»
Samale asjaolule viitab Ernitsa sõnul ka uuringus toodud graafik, kus kiiruskaameraga Järva maakonnas fikseeritud kiiruseületamiste arv tõusis just 2011. aasta talvel ning kevadel (suurusjärgus kolm korda) ja ülejäänud perioodil langes ligi kaks korda.
«Järelduste tegemisel peale kiiruskaamerate ühegi teise kiirust mõjutava faktoriga aga arvestatud ei ole,» märkis ta.
Eesti probleemiks on Ernitsa väitel see, et seniajani puudub arvestatav ülevaade keskmiste kiiruste üldisest muutumisest teede ning riigi lõikes. Vastavalt Eesti rahvusliku liiklusohutusprogrammi rakendusplaanile luuakse see alles sel aastal.
«Seega ei ole me tegelikult teadlikud, kuidas paistab kiiruste muutus Tartu maantee vaadeldud lõigul välja teiste sarnaste teelõikude või kogu riigi liikluskäitumise taustal,» lisas Ernits. «Kui näiteks keskmised kiirused on perioodil 2010-2011 muudel vaadeldavaga sarnastel teelõikudel oluliselt rohkem tõusnud, siis võib vastupidiselt uuringus toodule väita, et kiiruskaamerad on kiiruste vähendamisele olulist positiivset mõju avaldanud.»
Seni, kui me ei tea, kuidas muutus taustsüsteem, ei saa teelõigul toimunud kiiruste muutusest põhjapanevaid järeldusi teha, märkis ta. Seda eriti uuringus toodud näite puhul, kus kiiruste muutus oli perioodil 2010-2011 väga väike (maksimaalselt 5 km/h, keskmiselt 1,9 km/h).
«Eestis puuduvad piisavad statistilised andmed kiiruskaamerate mõju hindamiseks,» sõnas Ernits. «Osalt on see tingitud kiiruskaamerate kasutamise väikesest praktikast ja teisalt sellest, et hindamiseks vajalike andmeid lihtsalt ei koguta.»
Ernitsa sõnul on hetkel ainus viis kiiruskaamerate mõju adekvaatseks hindamiseks, tugineda juba mujal tehtud uuringutele.
«Üldiselt on neis jõutud järeldusele, et kiiruskaamerad vähendavad piirkiiruse ületajate arvu märkimisväärselt ning tegemist on efektiivse liiklusohutusalase meetmega,» selgitas ta. «Tulemusi ei saa küll üks-ühele Eesti tingimustesse üle kanda, kuid pole ka ühtegi põhjust, miks kiiruskaamerate mõju Eestis oluliselt teistsugune peaks olema kui mujal.»
/nginx/o/2012/11/16/1436876t1h41bf.jpg)