/nginx/o/2013/09/05/2173649t1hdeae.jpg)
16. juunil kell 00.06 võtab Jaan Tätte kätte vuvuzela-sarnase pasuna, astub laeva tekile ja puhub kolm kutsuvat vilet.
Maailmarändurid jõudsid öösel Dirhamisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dirhami sadamakail seistes kostub see nagu udupasun, kuigi ilm on selge ja maailmareisilt saabuvale jahtlaevale Nordea puhub sõbralik pärituul. Reis ümber imelise ilma saab mõne hetke pärast otsa. Katamaraani neljaliikmeline põhimeeskond on olnud teel 626 päeva ja saabub tagasi Eesti väikesadamasse.
Neile on vastu tulnud vaid mõned reisil vahetusega käinud sõbrad ja tuttavad. Täna ootavad neid aga kindlasti juba sajad fännid Pirital. «Kui palju siin mõõna on?» küsib Tätte muheledes, kui sätib õigeks vendri kõrgust. «Supsti tehtud!» hüüab kapten Toonart Rääsk sillale hüpates.
«Taevas, helde taevas, küll ma vihkan laeva….Maa, mulle meeldib maaaa» laulavad pool tundi hiljem laeva pardal pikast sõidust lõõgastuvad Marko Matvere ja vahetusmadrusena viimased kaks nädalat seilanud Untsakate liige Jaanus Jantson. Jaan Tätte vastab merel loodud uue looga «Liiga palju aega jätsin maha laeva…»
Need laulud tunduvad peegeldavat meestes toimuvat, kuigi Raul Normak ütleb, et meri oli neile armuline ja valjemat tormi saadi tunda ainult Inglise kanalis minnes ja India ookeanis tulles. Ollakse siiski õnnelikud, et jälle kodumaal ja seda pühalikku hetke tähistatakse šampuse avamise ja maa suudlemisega Dirhami sadama ujuvsillalt kindlale kaile astudes.
Laupäev kulub ümberilma sõitnutel laeva korrastamiseks ja ehtimiseks, et pidulik Pirita sadamasse saabumine ja sümboolne silmuse ümber «palli» kinni tõmbamine oleks pühapäeval kella 15 ajal eriti pidulik ja uhke. Siis saavad ka suuremad fännid teada, kas Marko saabub sinna pika habemega või läikiva lõuaga.