Repressioonide all kannatanud rahval on kohustus olla solidaarne ja mitte õigustada või eitada repressioone, ütles president Toomas Hendrik Ilves tänasel leinapäeval Linda kuju juures peetud kõnes. Postimees avaldab kõne täismahus.
President Ilves: meil on kohustus mitte õigustada repressioone
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Head kaasmaalased!
Täna 71 aastat tagasi võttis võõras võim oma kodudest tuhanded Eesti inimesed ja viis nad teadmatusse. Paljud ei tulnud sealt enam kunagi tagasi. Nad ei näinud enam kunagi kodumaad. Eestit okupeerinud režiim tahtis sel viisil murda meie maa ja meie rahva vaimu, allutada meid hirmule ning sundida unustama oma minevikku.
See ei õnnestunud. Rahva vaim ja mälu olid tugevamad võõra võimu hirmutamisest. Eesti rahval jätkus jõudu kanda südames iseolemise unistust. Tal jätkus tahet taastada oma riik, võidelda tagasi oma vabadus.
Eestit aitas ka teadmine, et me polnud üksi. Demokraatlikud riigid ei tunnistanud seda ülekohut. Jäädi solidaarseks. Ka siis, kui mugavam olnuks järele anda, sellega leppida või koguni asuda kuritegusid õigustama.
Ma tulen otse Eesti viimaste aastate ühelt suurimalt NATO õppuselt, kus harjutatakse Eestile appi tulekut. Juhuks, kui Eesti peaks sattuma ohtu. Me teame, et NATO on solidaarne. Et see hakkab vastu ebademokraatlike jõudude püüdele kehtestada ülekohut ja seadusetust, katsetele korrata neid kuritegusid, mida pandi Eestis toime eelmisel sajandil.
Repressioonide all kannatanud rahval on kohustus olla solidaarne, mitte õigustada, mitte minna kas mugavusest või rumalusest kaasa repressioonide õigustamise või nende eiramisega. Meie mõistmist ja toetust ei vääri need, kes õigustavad repressioone ja isikute põhivabaduste rikkumisi. Eesti teab, milleni see leppimine viib.
Mälestades täna okupatsioonide ajal küüditatud, mõrvatud ja represseeritud kaasmaalasi, mäletame ja leiname me ka kõiki 20. sajandi kahe suure kurja – kommunismi ja natsismi – ohvreid, sõltumata nende rahvusest, usutunnistusest või kodumaast.
Nad kõik olid inimsusevastaste kuritegude ohvrid. Nende kõigi mälestus vajab hoidmist, et sellised kuriteod ei korduks ja maailm nendega enam kunagi ei lepiks.
Kallid sõbrad!
Mälestame kõiki neid, kes kannatasid okupatsioonivõimude repressioonides. Meenutame kõiki, kes ei saanud kodumaale tagasi tulla ning puhkavad võõras mullas.
Täname neid, kes sellest põrgust läbi tulid ja oma kodumaa vabadust südames kandsid, vaatamata pimedatele aegadele ja kurjadele jõududele. Täname kõiki, kes hoidsid vabaduse ja demokraatia ideaale.
Tänan teid!