/nginx/o/2012/04/25/1073868t1hde4c.jpg)
/nginx/o/2012/06/11/1161392t1h6e0c.jpg)
Pärnumaal Nurmenuku puhkekeskuses kogunes pühapäeval Eesti esimene mitmike kokkutulek. 40 paari kaksikuid ja üks komplekt kolmikuid võtsid päikselisest päevast viimast.
Tellijale
Need on kaksikud, jah? Ühevanused?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Emotsioonid on laes! Midagi paha ei juhtunud – keegi ei väänanud jalgu välja ega kukkunud tiiki, lastel lõbu laialt, ise pole ka eriti väsinud,» võttis päeva kokku kolmeaastaste kaksikute Karina ja Karita ema Evelin Peerna.
Üritus sai alguse Facebooki mitmike grupist, kui paaril kaksikute emal tuli mõte, et võiks ju ka päriselus tuttavaks saada. Seda enam, et internetis suheldakse tihedalt juba iga päev: jagatakse paremaid ja halvemaid hetki, lohutatakse ja aidatakse üksteist nõuannetega. Seltskond on Facebookis virtuaalselt tuttav juba aastajagu ning kommuuni kuulub üle 400 mitmikke kasvatava lapsevanema. Põhiliselt küll kaksikute vanemad, kuid sõna ütlevad sekka ka mõned kolmikute emad.
Jaanika Hein on kokkutulekule tulnud samast lähedalt Sindist terve perega. Kolmeaastased kaksikud Mirja ja Miia on nii elavad, et fotograafil on raske neid pildilegi saada. Miial ja Mirjal on ka suur õde, kes on kaheksa-aastane.
Hein ütleb, et vahe, kas kasvatad ühte last või kaksikuid, on tohutu. Kõike on ju kaksikutega topelt – alates rahalistest kulutustest kuni haigusteni: haigestub üks, on varsti haige ka teine. Kõige raskem on enda jagamine laste vahel, ütleb Hein. Tema vanem tütar oli kaksikute sündides viieaastane ja ootas põnevusega väikeõdede sündimist, kuid ometi kadunud ka temal mõneks ajaks tahtmine lasteaeda minna.
Mis nüüd saab
Tihtipeale imestavad inimesed, kuidas küll hoolitseda kahe imiku eest korraga. Mis siis, kui teine hakkab nutma just sel ajal, kui tegeled esimesega? Mis siis, kui hakkavad korraga nutma? Või tahavad korraga sülle? Hein ütleb, et põhiline on lastele ühise päevarütmi sisseseadmine. Kui toita neid korraga ja sättida magamisajad nii, et mõlemad uinuvad ühel ajal, saab ema ka hinge tõmmata.
Mis vanuses kaksikutega on kõige raskem? «Pooleteiseaastastega,» kõlab vastus. «Jalad on all, kuid mõistust pole sugugi mitte, rääkida ei oska, ainult jonnida,» kirjeldab ta. Kuid üldiselt läheb laste kasvades järjest lihtsamaks.
Mirja ja Miia on ühemunakaksikud ehk äravahetamiseni sarnased nii välimuselt kui ka iseloomult. Ema Jaanika tunnistab, et esimesel aastal ajas isagi neid sassi, rääkimata sugulastest, kes lapsi harvemini nägid. «Meil oli värvikood, ühel olid alati seljas heledamad, teisel tumedamad riided,» muigab Hein.
Karina ja Karita ema Evelin Peerna tunnistab, et ajab ka ise oma lapsed vahel segi. Tõsijutt – tema lapsed näevad välja kui teineteise peegelpilt. Ehk oleks abi, kui lapsed erinevalt riidesse panna? «Ei saa, nad tahavad olla täpselt ühesugused,» ütleb Peea. «Kui panen teise erinevalt riidesse, kisub esimene ennast kohe paljaks ja nõuab samasuguseid riideid nagu õel.»
Laste sarnasusega olevat hädas ka nende lasteaiakasvataja – juba mitme kuu jooksul ei ole ta veel aru saanud, kumb laps on kumb. Tüdrukud pole ise veel taibanud, kuidas sellist segadust enda kasuks pöörata.
Peerna sõnul on aga vahest häiriv, kui lapsi koheldakse ühisnime «kaksikud» all, mitte kui kaht iseseisvat persooni.
Kaksikute puhul on sageli räägitud müstilisest nähtamatust sidemest. Jaanika Heina sõnul tundub see tõesti olemas olevat: kaksikud on parimad sõbrad, nende lahutamine on keeruline, nad toimetavad koos ja liiguvad ühes suunas. See paistab ka välja – Mirja ja Miia võivad küll hetkeks ema silma alt kadunud olla, kuid ikka on nad kõrvuti ja jälgivad teineteist kogu aeg silmanurgast.
Kokkutulekule on tulnud üks täiesti kordumatu «juhtum». Külli Kleini nime taha võib kirjutada 2 x 9 ja 2 x 4. Kui ta sai esimest korda teada, et ootab kaksikuid, oli üllatus suur, nagu võibki arvata. Ülle ja Kelli olid viieaastased, kui pere arvas, et aeg on küps pesamuna tulekuks. «Mul oli kogemus kaksikutega ja tahtsin nüüd pesamuna – üksikut last, kellele täielikult pühenduda ja kelle titeiga nautida,» räägib Klein. «Aga oh üllatust, kui kolmandal raseduskuul selgus, et pesamunasid tuleb hoopis kaks.»
Ta ütleb, et ta ise võib-olla polnudki enam nii üllatunud, aga mees olnud küll mures, kuidas närvid vastu peavad. Ülle ja Kelli aga olid kaksikuteuudisest lausa võlutud, kohe jagati kõhuelanikud omavahel ära ning poistele panid nimedki suuremad õed.
Haiguse ajal on raskel
Kaks paari kaksikuid – see on vist paras hullumaja? «Paljud kardavad esimest kuud, mis ei ole tegelikult raske, vastsündinud ju magavad põhiliselt,» ütleb Klein. «Raske on hoopis siis, kui lapsed on haiged.»
Tema ühel kaksikpojal avastati südameviga. Väikese lapsega kaks kuud haiglas elada – vaat see oli raske. Igapäevaelu kohta ütleb ta, et on loobunud hääle kähedaks karjumisest ja pidevast korra loomisest, sest see ei anna suurt midagi. «Üks päev saagis üks poistest käsisaega aias puid maha, no mis sa teed sellisega,» muigab ta. «Aga rõõmu on neist iga kell mitu korda rohkem kui muret.»
Mitmike kokkutuleku puhuks on Ülle ja Kelli just paraja viguriga hakkama saanud. Selle asemel et kaksikute kombel sarnaseid riideid kanda, on üks neist riided vahetanud hoopis ühe eakaaslasest sõbrannaga. «Koolilasteks saades kadus neil ära soov ühtemoodi välja näha, pigem tahetakse erineda,» selgitab Klein.