/nginx/o/2012/06/10/1159204t1h4a0f.jpg)
See, et üks kodumaine näitemäng püsib kümme aastat järjest mängukavas, on Eestis erakordne. 8. juunil 2002 Eesti Draamateatris esietendunud «Eesti matuse» sünniloo ja fenomeni üle arutlevad lavastaja Priit Pedajas, näidendi autor Andrus Kivirähk ja näitleja Aleksander Eelmaa.
Margus Mikomägi: Sina, Priit, olid siis see mees, idee autor, kes tegi Andrusele ettepaneku kirjutada mingi näidend.
Priit Pedajas: Mitte «mingi näidend», vaid me rääkisime kohe matusest.
Mikomägi: Kord Andrus ütles, et ideena oli loos kohe sees ka pulm...
Andrus Kivirähk: Ega ma väga hästi enam ei mäleta.
Pedajas: Mina mäletan hästi. Tegelikult on mujal maailmas analoogid olemas. Ma olen kuulnud, et näiteks itaallased mängisid New Yorgis Itaalia pulma, juudid mängisid juudi matust – neid versioone on palju. Ma pole küll ühtegi lugenud, aga kui hakkasin mõtlema, siis, jah, nii pulm kui matus on huvitavad, aga mu jaoks on matused põnevamad. Mul pulmadest ei ole nii häid mälestusi. (See tõdemus ajab seltskonna naerma.) Matusel on suguvõsa koos ja sealt annab punuda. Rääkisin Andrusega ja ta kirjutas minu meelest kaks teksti lausa.
Kivirähk: Alguses oli ju, minu mäletamise järgi, plaan seda mängida kusagil õues, kus oleks olnud reaalne haud ja reaalne leinarong. Oli ju nii?
Pedajas: Jah, selline mõte käis läbi, sest olime siis värskelt teinud «Aristokraate» Keila-Joal. Üks võimalik variant oli, et mängime matust sealsamas Keila-Joa mõisa õues. Kui lugesin Andruse viimast versiooni, siis vaatasin ... kuidas nüüd öelda ..., et selleks pole siiski erilist vajadust. Aga seda, et lavastus nii menukaks osutub, ma küll ei osanud mõelda.
Mikomägi: Kümme aastat suures saalis on suisa fenomenaalne. On teater midagi teinud selleks, et nii on juhtunud?
Kivirähk: Pigem teater vähemalt esimestel aastatel üritas lavastust nii-öelda tühjaks mängida. Plaan oli, et teeme selle üheks suvehooajaks. Kõik arutasid, et mis pärast saab, kes saab endale lavakujunduseks olevad küttepuud. Siis käidi sellega lausa ringreisil Eesti lauluväljakutel. Selline kindel tühjaks mängimise märk, et kõik on näinud ja seda enam teatrisse vaatama ei tulda.
Pedajas: Lauluväljakute ring oli meil hädapärast. Teater oli remondis, otsisime variante, mida ja kus mängida.
Aleksander Eelmaa: Sellest ajast saadik, kui lauluväljakute ring oli ära, on lavastus tänaseni kindlalt välja müüdud. Saalid on täis. Ja lauluväljakutel oli ka palju rahvast. Kui näiteks mängisime Keilas, öeldi, et vaatas 3000 inimest. See kümme aastat on tõesti veidi uskumatu.
Kivirähk: Imelik fenomen.
Nagu meil kodus
Mikomägi: Prooviks seda seletada. Miks?
Kivirähk: Ma tean inimesi, kes on seda lavastust vaadanud neli-viis korda.
Eelmaa: Mu tuttavad on kõige tihedamini nimetanud pärast etendust tõika, et kõik on täpselt nii, nagu meil kodus.
Kivirähk: Kõigil on olnud umbes selline olukord. Järelikult siis oleme kõik sugulased.
Eelmaa: Kui mitte enne, siis matustel saab suguvõsa ikka kokku ja küsib, kunas siis jälle. Nagu see tekstiski on.
Kivirähk: Eks ma seal kasutasingi hästi palju stereotüüpe. Tegelikult ei ole ma ise üldse mingi maainimene. Minu elu on linnas. Suviti olen käinud maal päevitamas ja sireli all raamatut lugemas. Rohinud ma pole elu sees, ma ei teagi, mida see tähendab. Nõnda et ma ei tunne maaelu ja see aines on mulle väga võõras. Aga eks ma olen kõrvalt näinud, kuulnud ja lugenud.
Ega siis selleks, et kirjutada elust 19. sajandi Peterburis, ei pea seal elama. Nõnda et kuhjasin stereotüüpe kokku. Pole ime, et igaüks midagi sealt ära tunneb.
Mikomägi: Stereotüüpi on, ma kujutan ette, raske mängida nii, et see oleks huvitav.
Kivirähk: Ega see ei ole sügav, psühholoogiline, peensusteni minev teater. Näidendi tegelased on natuke karikatuurid, konkreetsed tüübid.
Pedajas: Sellised väga tuttavad, äratuntavad inimesed meie ümbert.
Eelmaa: Mina küll ei oska öelda, et ma mängides midagi erilist oleks välja mõelnud.
Mikomägi: Sul on etenduses kunstkõhuke.
Eelmaa: Vaat seda ma ei mäleta, kuidas see tuli, kas Priit käskis selle panna või ... Aga sellega oli päris hea nali. Nüüd üsna hiljuti, sügisel, pärast etendust tuleb mu juurde piletöör ja ütleb murelikult, et Sass, sa pead hakkama alla võtma. Mul oli küll kõht juba garderoobi maha jäetud, aga ta ei pannud seda üldse tähele. Oli selline hästi hoolitsev.
Kivirähk: Nojah, ta sind nüüd harva näeb ja tegi järelduse, et oled Tallinna Linnateatris paksuks läinud.
Pedajas: Ikka on nii teatris, et see, kui publik iseennast ära tunneb laval, on tähtis. Aga ma ei nimetaks seda stereotüüpseks ...
Kivirähk: On ikka. Eestlase tööarmastus, kannatused Siberis ... Klassikalised teemad, mille kohta peaaegu igaühel on oma suguvõsa lugudest midagi võtta ja rääkida.
Pedajas: Selles mõttes muidugi.
Kivirähk: Minu jaoks on «Eesti matus» oluline näitemäng. Ma ei ütle, et see mu kõige parem on, aga teen selget vahe – need näidendid, mis on kirjutatud enne «Eesti matust», ja need, mis pärast.
«Eesti matusega» sain mingil asjal sabast kinni. Neid enne kirjutatuid pean rohkem selli- või õpipoisitöödeks. Kui praegu keegi neid uuesti lavastada tahab, siis ma olen alati nõus, aga veidi häbelik.
Kuidas vältida rutiini
Mikomägi: Priit, kui palju te nende aastate jooksul olete pidanud lisaproove tegema?
Pedajas: Mõned sisseõppimised on olnud, aga nüüd me oleme seda nii palju mänginud, et ei vaja isegi taastusproove. Tavaliselt teeme suvest tulles repertuaaris olevate asjadega meeldetuletamist. «Eesti matus» seda enam ei vaja.
Mikomägi: Sass, kui palju need osad kümne aasta jooksul muutunud on?
Eelmaa: Oleme mänginud seda just sellise amplituudiga, et see ei ole hetkekski mänguliselt kinni jooksnud, on alati värske. Seda ma olen küll tähele pannud, et etendused vahel muutuvad, kui keegi tuttav on saalis. Kõik jääb samaks, aga ...
Kivirähk: ... keegi läheb edevaks.
Pedajas: Mulle on sattunud mitu sellist lavastust, mida on kaua mängitud ja ikka mingisugusel hetkel lavastus tahab mingit süsti saada. Selline süst on näiteks mujal mängimine, mõni festival. Siis jälle tekib see erutus, mis peaks olema.
Kivirähk: «Eesti matus» on käinud reisidel Soomes, Riias ja Moskvas. Moskva-reis oli väga lustlik, meil oli aega ja käisime Lenini muuseumis.
Pedajas: Olime Moskvas üle väga pika aja ja lisaks oli meil ju ka mõni staar seltsis. Ma Lembit Ulfsakit mõtlen, kelle peale jooksid tormi telejaamad ja raadiod. Saalis oli väga palju eestlasi.
Soomest ma üldse ei räägi, seal võiksime regulaarselt mängida, sest seal on olemas eesti kogukond. Ma ei räägi juhutöölistest. Soomes elab väga palju haritud eestlasi.
Eelmaa: Moskvas oli tõesti üllatav, et ka noored venelased tänaval Lembit Ulfsaki ära tundsid ja «zdravstvuite» ütlesid. Filmiklassik!
Mikomägi: Andrus, kas sa oma näidendit vaadates mõtled nii ka, et nüüd, kui aega on mööda läinud, peaks midagi juurde kirjutama või midagi välja jätma?
Kivirähk: Ei, ei. Ega ma ei viitsi oma tükke vaadata saalist. Ma pigem lava taga ootan, millal bankett algab. Armastan rohkem proovides olla. Kui asi on juba valmis, siis muutmise ja ümbertegemise mõtteid ei tule. Vaatan etendust nagu tavaline publik.
Eelmaa: Ma ise ei saa sellest seestpoolt aru, aga kas ikkagi tekst ei muutu – unustad midagi, asendad ... Kas seda tunnet ka on sul, et nüüd pandi mööda?
Kivirähk: See tunne on esikatel, kui uus tükk välja tuleb. Kuna olen proovides käinud, tean kõike ja iga eksimus on nagu noatorge, iga üleliigne sekund pausi tekitab tunde, et nüüd tal läks meelest ära. Aga sellise vana tüki puhul ma ei mäletagi, mis seal alguses oli. Ma arvan, et tekstimuutusi on küll. Kui võtaksime tekstiraamatu ette, siis avastaksime üllatusega, et räägid seda, mida tekstis ei olegi, aga sina oled juba harjunud rääkima.
Pedajas: Ma ei dramatiseeriks seda üle. Tekst on lavastades küllalt täpseks tehtud ja eks seda järgitakse.
Eelmaa: Ma püüdsin mõelda, et kuidas see lavastamine kümne aasta eest käis. No ei tule midagi meelde.
Pedajas: Mina ka ei mäleta. Vahel mõni usin näitleja, kes märkusi üles kirjutab, kannab mulle ette, mida olen öelnud. Ja mina vastan, et pole tõsi, et see üldse ei kõla sedamoodi, nagu mina ütlen.
«Eesti matuse» proovides leiutasime mingeid mänge ja tegime nalju täpsemaks.
Kivirähk: Pudeli peitmise lugu näiteks tekstis ei ole. Seda ka ei ole tekstis, et Tõnu Kark loeb kolm halgu korraga ja teenib sellega aplausi alati.
Eelmaa: Tihtipeale jah seda, kes mida pakkus ja kust mõte tuli, pole mõtetki enam eraldada. Näitleja, lavastaja, autor – see on tervik.
Rahvuslikus mälus
Mikomägi: Kümne aastaga on Eesti muutunud ja teater muutunud, aga lavastus on samaks jäänud ja siiani menukas – paradoks.
Kivirähk: Need teemad, mis selles näidendis, ei ole kuhugi kadunud.
Eelmaa: Uus põlvkond on peale tulnud. Suur moositegemine on jäänud ikkagi nii ... 15 aasta taha. Vähemasti minu tuttavate seas. Võib-olla see tuleb just-just tagasi.
Kivirähk: Mulle tundub ka, et naturaalmajapidamine on tagasi tulemas. Inimesed on selle enda jaoks taas avastanud. Öko ja väetisevaba. Ma arvan, et rahvuslikust mälust ei ole see kõik kunagi kadunud olnud. Kusagil vanaema juures on ikka moosid olemas. Nii on tehtud ja see on eestlasele tüüpiline. Isegi siis, kui ise enam selliseid inimesi ei tunne ja endal sellist vanaema pole.
Eelmaa: Ma olen ka marjuline, aga juba aastaid ei ole enam moose teinud. Mul oli ikka maal väike kartul, nüüd ammu ei ole olnud. Sellel kevadel panin jälle, augustis võtan.
Kivirähk: Mul äi kasvatab kartulit, ma olen näinud pealt neid asju.
Mikomägi: Ma ka pean ennast seeneliseks, aga seenele pole aastaid jõudnud. Samas seeni olen saanud laatadelt ja poest. Keegi seal ikka käib.
Kas teil on olnud jutuks, et need noored, kes kümme aastat tagasi alustasid, on nüüd kümme aastat vanemad. Et kas ei peaks osatäitjaid vahetama?
Kivirähk: Kui Jan Uuspõld alustas, oli ta küllaltki noor mees, nüüd on varsti 40. Mulle tundub, et see ei ole paha, sest temas nüüd kõneleb neljakümneste keskeakriis. On keskealine kesklinna linnamees, kes just nii vanalt naise võtab.
Eelmaa: Ega seegi aeg ole ju väga kaugel, kui draamateater sügiseti Kostiveres kolhoosil abiks käis kartuleid võtmas. Sealt sai ka koju toodud mõni kotike.
Kivirähk: See on nüüd «Rehepapi» teema, kuidas me riiki varastasime. Pole «Eesti matuse» teema, kus on just eraomandi surve inimesele – ahmida endale võimalikult palju krunte ja siis ennast tappa, sest igal pool pead niitmas käima.
Mikomägi: Nojah, ma kujutan ette küll, kuidas Priit hetkel mõttes muretseb, et Tõstamaal rohi kasvab üle pea.
Pedajas: Ei ole see mul mure.
Kivirähk: Teine suur teema «Eesti matustes» on igavesed kannatused, millest lakkamatult räägitakse. Ka see on siiani väga teraapiline mu meelest. Kui lugeda ilma ühegi huumorikübemeta tekste, nagu kas või Sofi Oksaneni «Puhastust», siis on ju väga tore kuulata, kuidas Lembit Ulfsak «Eesti matuses» räägib, kuidas tal esmaspäeval suri esimene vend ja teisipäeval teine ja kuidas Siberis kingast tehti oravalõks ja püüti oravaid söögiks. See on tore tõsise maailma kõrval. Kõike ei pea ju nii sünktõsiselt võtma.
Eestlase traagikast
Mikomägi: Andrus, kas sa kirjutasid «Eesti matuse» komöödiaks?
Kivirähk: Ma ei kirjuta kunagi komöödiat või tragöödiat, vaid näidendit.
Pedajas: Komöödia on sesse teemasse sisse kodeeritud.
Kivirähk: Iga näidend peab kuskilt otsast lõbus olema. Muidu pole mõtet lavastama hakata.
Mikomägi: Eks see ikka ole ju traagiline ka, kui me, eestlased, sellised tobud oleme.
Kivirähk: On küll.
Pedajas: Selles pole mingit traagikat. (See ajab kõiki naerma.)
Eelmaa: Mida kõrgemalt vaadatakse, seda naljakam kõik on. Vaatamise kõrgus peab olema. Kui liiga alt vaatad, siis on valus. Kui jalaga tagumikku lüüakse, siis sellele, kes altpoolt selle matsu saab, on see löök ikka väga valus.
Kivirähk: Inimene, kes banaanikoorel libiseb ja kukub, saab haiget, kõrvaltvaataja naerab. See ongi elu.
Eelmaa: Ma kuulsin hiljuti, et banaanikoorel libisemist ja kukkumist peetakse maailma parimaks naljaks. Kui president paraadi vastu võttes libastub, siis naljakas on inimliku kõrguse langus. Muidu on banaalne nali.
Kivirähk: Jah, aga kui piinlik on presidendil endal. «Eesti matuse» tegelased on kõik ju väga tõsised inimesed, teevad tööd ja muretsevad. Sellepärast ongi teistel saalis naljakas.
Eelmaa: Meie tahtmised, toimetamised ja unistused on kõik siirad, aga kui seda kõrvalt vaadata, siis ajab ennast ka naerma.
Pedajas: Seda ma küll ei kujuta ette, kuidas seda tõsiselt mängida saaks.
Kivirähk: Ega saagi.