Muuga sadama ohtlik areng

Ökoloogist akadeemik Jüri Martin, kes on ühtlasi Rohuneeme külavanem, seisab Muuga aedlinnas kohas, kuhu sadam soovib uusi ehitisi rajada. Foto: Liis Treimann

Endine presidendiproua Helle Meri, kümme Harjumaa Viimsi valla külavanemat ja Prangli saarevanem pöördusid kohalike elanike elu «kohese kaitsmise abipalvega» president Toomas Hendrik Ilvese poole. Muuga sadama kavandatava laiendamisega kaasnevat hiiglasliku plahvatuse oht.

«Meenutame teile kui riigikaitse kõrgemale juhile, et Muuga sadamas asuva ülikõrge plahvatusjõuga lämmastikväetist eksportiva DBT terminali tsoonis asub ca 700 000 tonnise kogumahutavusega naftasaaduste terminal, mis suurõnnetuse korral ohustaks naftareostusega kogu Soome lahe vesikonda,» kirjutavad külavanemad murekirjas ning paluvad riigipeal kohe nõuda rahvusvahelist riskianalüüsi.

22. mail lähetaski president Kadriorust peaminister Andrus Ansipile palve selgitada, kuivõrd tõsised on Viimsi elanike pöördumises kirjeldatud probleemid, ja neile põhjalikult vastata. «Palun hoida mind kursis asjade edasise käiguga,» kirjutas Ilves valitsusjuhile.

Viimsilaste mure lähtub kohaliku vallavolikogu 15. mai otsusest algatada Muuga sadama laienduse detailplaneeringu arutelu. Ent juba kaks kuud varem oli samal teemal võtnud sõna majandusminister Juhan Parts, kes nõudis Tallinna Sadamalt Muuga laienemise riskianalüüsi.

Ministeeriumi teatel on vahepeal jõutud niikaugele, et koos tehnilise järelevalve ameti ja päästeametiga pandi kokku riskianalüüsi nõuded, mis esitatakse Tallinna Sadama korraldatavale riskianalüüsi riigihankele. Hange kuulutatakse välja suvel ja analüüs peab valmima ühe aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist.

Viimsilaste mure Muuga kaubasadama laienemise asjus ulatub tegelikult juba viie aasta taha, mil nad esimest korda presidendilt abi palusid. Külavanemate väitel jäi presidendi kantseleist peaministrile ja majandusministrile edastatud murekiri tulemuseta.

Nüüd viitavad külavanemad 2009. aasta 3. septembri Euroopa Kohtu otsusele, mille järgi olevat Muuga sadama laiendus sügavas vastuolus 1997. aasta Amsterdami lepingu sätetega.

Kohtuotsuses märgitakse, et ettevõtjad peaksid ohus olevate elanike elu ja vara suurõnnetuse juhuks kindlustama. Ohutsoonis asuvad 53 000 Viimsi, Pirita, Maardu ja Jõelähtme valla elanikku, kel on vara 400 miljardi krooni väärtuses.

Kodanikualgatuse eestvedajaks on teaduste akadeemia liige, ökoloog Jüri Martin. Rohuneeme külavanemana murekirja allkirjastanud akadeemiku sõnul näitavad juba praegused keskkonnaseired Muugal, et asjad hakkavad seal üle pea kasvama.

«Seireandmed näitavad, et midagi väga olulist on toimunud kemikaalide transiidis, sest alates 2007. aastast on Muuga-2 seirejaamas registreeritud aromaatsete süsivesinike kontsentratsioon kasvanud ligikaudu 16 korda,» viitab ta ohtlikele saasteallikatele.

Martin ütles, et seireandmed ei peegelda aga kaugeltki keskmist olukorda, sest jaamad asuvad tuulepealsel kohal. Tema sõnul on rahvusvaheline kogemus «rikas» tööstusõnnetuste poolest. Akadeemik toob näiteks kontserni Union Carbide pestitsiidide tootvas tütarfirmas Indias Bhopalis 1984. aastal toimunud avarii, milles hukkus 4000 inimest.

Martin nimetab sadama laienemise juures ohtlikemaks plaani ehitada transiidifirma Vopak E.O.S. Muuga sadama kõrvale uus õliterminal. «Lähimad elumajad asuksid terminalist ca 200 meetri kaugusel,» ütleb akadeemik.

Sama firma on strateegiliseks partneriks LNG (veeldatud looduslik gaas – toim) terminalile, mille paigutamine Muuga piirkonda on ekspertide arvates lubamatu, sest kõrge ohu tsoon on seal vähemalt 750 meetrit. Peale selle kavatseb AS Stivis suurendada väetiste käitlemise mahtu, ASi DBT territooriumil plaanitakse ammooniumnitraadi kõrval aga ka ammooniumsulfaadi käitlemist.
Külavanemate muret väidab mõistvat Viimsi vallavanem Haldo Oravas.

«Naftatransiiti vanal moel, kus rongid sõitsid pidevalt Venemaale ja tagasi, sisuliselt enam ei toimu ning pigem on trend nafta pikemalt kohapeal mahutites hoidmises. Seetõttu ma täiesti mõistan ettevõtjate huve mahutiparki suurendada ja sadamat laiendada,» ütleb Oravas.

«Ent külavanemate küsimused on täiesti õigustatud ning see vastuolu inimeste ja majandushuvide vahel peab leidma vastuse riiklikul tasandil,» lisab ta.