/nginx/o/2012/06/06/1153202t1h6f41.jpg)
Muinsuskaitsjad ja «mustadeks arheoloogideks» nimetatavad hobidetektoristid ühendasid Tartu maantee ehitusel ilmsiks tulnud iidses asulakohas esimest korda jõud, et maapõues peituvad leiud päevavalgele tuua.
Muinsuskaitseamet ja detektoristid matsid Tartu maantee alt leitud muinasasulas sõjakirve maha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna-Tartu maantee teise sõidusuuna ehitus seiskus veebruaris pärast seda, kui maantee 31. kilomeetril enne Kolu ristmikku avastas kohalik elanik tee kõrvalt põllult potikilde ning katkeid iidsetest metallesemetest. Teave avastusest jõudis muinsuskaitsjateni napilt enne, kui puujuuri eemaldavad ekskavaatorid leiupaiga üles künda jõudsid.
«Tegemist on muinasaja lõpust pärineva asula äärealaga ja seni oleme leidnud üks-kaks majapidamist,» kirjeldas käimasoleva uurimise tulemusi arheoloog ja Tallinna Ülikooli numismaatik Mauri Kiudsoo. Iidsete talude asupaikadest on seni ilmsiks tulnud väheseid potikilde, metallripatsite katkeid, sõlgesid ning mõned hilisemast ajast pärit rootsi öörid ja vene mündid. Arheoloogidele pakkusid suurt huvi ka majades olnud kerisahjud, mille asukohad enne tee-ehituse jätkumist fikseeriti.
13. sajandisse kuuluv leid polnud üllatus, sest veidi eemal asus muinasaegne Saule küla, mida Taani mungad mainisid oma ülestähendustes juba 1219. aastal. «Vähesed leiud on tegelikult väga hea näitaja, sest kui seal oleks olnud ka hiljem küla, siis oleks muinasaegsed säilmed hilisema ehitustegevusega tõenäoliselt rikutud,» leidis Kiudsoo.
Oluline ajavõit
Muinsuskaitseameti vaneminspektori Armin Rudi sõnul tähendab leid uut teavet selle kohta, kus inimesed muinasajal paiknesid ja kuidas elasid. «Ajaloolist või teaduslikku väärtust ei oma mitte niivõrd need üksikud leiud, vaid teadmine sellest asulakohast.»
Kõige selle juures ei pidanud muinsuskaitse kokku panema arheoloogide meeskonda, ega sulgema kuudeks tee-ehitust. Esimest korda rakendati mullu jõustunud muinsuskaitseseadust, mis kohustas metallidetektoritega hobiarheolooge läbima koolituse ja saama oma tegevuseks riikliku loa. Seejärel saab neid kaasata ka otsingutesse riiklikel muinsusaladel.
Paarikümne kohale kutsutud detektoristil lasti seadmetega läbi uurida põlluharimise käigus segatud kultuurkiht ning peale selle teisaldamist tegelesid ilmsiks tulnud säilmetega juba arheoloogid. «Detektoristide kasutamine õigustas ennast täielikult,» leidis Rudi.
Muinsuskaitse ja detektoristid ei ole aga mitte alati omavahel läbi saanud. Alles 2008. aastal tegid akadeemikud, muinsuskaitsjad ja arheoloogid toonasele kultuuriministrile pöördumise, et metalliotsijaid kasutavate «mustade arheoloogide» tehtav kahju on võtnud katastroofilised mõõtmed. «Leiud ei jõua teadusasutustesse ja muuseumidesse, vaid leiavad koha erakollektsioonides, antikvariaatides ning välismaistel oksjonitel,» seisis 52 spetsialisti pöördumises.
Kirg hobi vastu
Erkki Heinsalu on üks luba omavatest hobidetektoristidest, kes muinasasula leidude avastamisel abiks käis. Sealjuures ei maksa muinsuskaitseamet talle töötasu ja ka leitud esemeid ei tohi ta endale jätta.
«Seda me tegelikult ei soovigi. Detektoristid saavad lihtsalt oma huviga tegeleda väga pädevate inimeste juhtimisel,» põhjendas Heinsalu oma motivaatoreid. Muinsuskaitseametile on detektoristid aga tema sõnul kasulikud, sest neil on tehnikaga töötamisest arheoloogidega võrreldes märksa laiemad teadmised. «Enamik meist tegeleb sellega ju kogu oma vaba aja.»
Kultuuriväärtuslike esemete seadmetega otsimise luba kehtib hetkel 74 detektoristile, Eestis on neid erinevatel hinnagutel aga 200-1000. Heinsalu ei salanud, et leidub neid, kes seadust eiravad ja leiud rahaks teevad. Seda ei paranda tema sõnul ka uus seadus, sest ka «mustadel arheoloogidel» on kasulik muinsuskaitseameti kursused läbi teha.