«Ega matemaatika kergemaks lähe, ta on oma kindlate reeglite, valemite ja seostega,» tõdes Lepmann.
«Aga võib-olla mängivad kaasa muud faktorid – õpilasel kulub aega asjade peale, millele varem ei kulunud – näiteks arvuti, internet, mängud,» arutles dotsent, miks üha enam räägitakse, kuidas õpilased matemaatikaga enam hakkama ei saa. Näiteks põrusid väga paljud 10. klasside õpilased mai keskpaigas tehtud matemaatika katsetööl.
Ühe hüpoteesina pakkus Lepmann välja ka sotsiaalseid põhjusi – poolikuid peresid, väiksemat kodutoetust. «Olen kuulnud ülikooli psühholoogide uurimustest, et laste vaimsete võimete tase ei ole langenud.»
Üheks võimalikuks põhjuseks, miks paljudele lastele matemaatika nii suurt peavalu valmistab, pidas dotsent seda, et õpetajad ei juhindu alati täpselt ainekavast, vaid õpikust. «Õpikutes kindlasti on materjali mõnevõrra rohkem ja eri tasemega. Õpikus pakutakse nii lihtsamaid ülesandeid keskmisele õpilasele kui ka keerukamaid ülesandeid nendele, kes matemaatikast enam huvituvad. Mõnedes õpikutes võib olla veel ka teemasid, mida uues õppekavas enam ei ole. Kui tahta kõike seda õpetada, siis kahtlemata pole see sellise ajaressursiga saavutatav,» hindas ta.
Õppekava on Lepmanni hinnangul viimastel aastatel oluliselt lihtsustatud. «Uus õppekava tükkmaad lihtsam kui eelmine.»
«Mina otsisin üles oma koolivihikud 1960ndatest aastatest. Õppisin ühes väikses maakoolis ääremaal, vihikust ma näen, et näiteks 7. klassi kontrolltöös on mul teoreemi tõestus kahel ja poolel leheküljel. Seda meil enam 7. klassis üldse pole, lihtsamal kujul teoreemi tõestusi on 8. klassis. Nii et kahtlemata matemaatika sisu on tükkmaad lihtsustunud võrreldes selle ajaga. Aga ega ka tollal kõik ei saanud sellest aru ega armastanud.»