Linnad ja vallad kaaluvad ühist üleriigilist liitu

Tarmo Loodus Foto: Mihkel Maripuu

Lisaks suurele hulgale väikestele omavalitsustele on Eestis ka üleriigiliselt ühe asemel kaks erinevat omavalitsusliitu. 5. juunil hakkab Eesti Maaomavalitsuste Liidu (EMOL) üldkoosolek ehk maapäev Haljala Rahvamajas Lääne-Virumaal arutama ühe päevakorrapunktina ühtse üleriigilise omavalitsusliidu võimalikku loomist linnade liiduga.

Arutelud sel teemal on käinud juba mitu kuud, küsitud on arvamust omavalitsustelt ning toimunud muu hulgas ka linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu juhatuste ühiskoosolekud. Koos korraldati ka märtsi lõpus Tallinnas suurejooneline Eestimaa valdade ja linnade üldkogu, mis toimumise hetkel päris laia tähelepanu pälvis.

«Seal sai kõva häälega välja öeldud, et kaks liitu peaksid leivad ühte kappi panema,» kinnitab Tarmo Loodus, kes on Viljandi linnavolikogu esimees ja linnade liidu juhatuse liige. «See on mõistlik ja hädavajalik. Vaja on ühte tugevat omavalitsusliitu, mis suudaks olla valitsusega võrdne partner igasugustes läbirääkimistes.»

Ühinemine võib toimuda, aga võib ka edasi lükkuda, tõdeb EMOLi juhatuse liige Kurmet Müürsepp, kelle arvates oleks üks liit parem. Tema sõnul nähakse ohte ühinemise puhul mõlemalt poolelt: et mõned suured linnad võivad ühises liidus liigselt domineerima hakata, aga võib ka juhtuda, et hoopis väikesed, keda on palju, teevad linnadele «kambaka».

Ühinemist ette valmistav töörühm on pakkunud välja mitu erinevat valemit, kui palju erineva suurusega omavalitsustel peaks olema uues esinduskogus kohti, et just suuremad linnad nagu Tallinn või Tartu ei tunneks end liiga vähe esindatuna. Aga kuidas ka ei arvuta, ikka kipuvad umbes 180 väikest valda arvuliselt domineerima paarikümne suurema linna üle.

Praegu linnade liidu tegevjuhina töötav, aga varem ka EMOLit juhtinud Jüri Võigemast tõdebki, et sellest ühinemisest on räägitud juba 90ndatest peale, aga alati on asi ummikusse jooksnud just selle koha peal, kuidas suurte ja väikeste omavalitsuste esindatuses tasakaal saavutada. Tema sõnul oleks ka palju lihtsam seda ühinemise küsimust käsitleda, kui viimase kümne aasta jooksul oleks omavalitsuste ühinemisi rohkem olnud.

Samas ütleb Võigemast, et mõlemad omavalitsusliidud on olemuselt nagunii kokkuleppimise ja läbirääkimise organisatsioonid, kus keerukaid küsimusi arutatakse, kuni kokkuleppele saadakse. «Seda, et lihtsalt laua ääres hääletame 51 poolt ja 49 vastu, pole kunagi olnud ja ei saagi olla.»
Üks võimalik lahendus on praegu ette valmistatud materjalides välja pakutud sedaviisi, et tulevases ühise liidu volikogus oleks 15 esindajat linnadel (sealhulgas 5 Tallinnast), 15 valdadel ja 15 maakondlike liitude poolt.

Soomes on üleriigilise omavalitsusliidu juhtorganid moodustatud hoopiski erakondade valimistulemuste proportsiooni alusel. Meil oleks seda pea võimatu teha, sest valimisliidud kohtadel pigem ei kao, vaid nende osa võib suureneda, ütleb Võigemast. Viimastel kohalikel valimistel võitsid erinevad valimisliidud üle Eesti 118 omavalitsuses 226st ehk enam kui pooltes, ütleb analüüs, mille on teinud omavalitsusliitude ühinemist ettevalmistav töörühm.

EMOLi tegevjuht Ott Kasuri kinnitab, et 5. juuni maapäeval ei ole kavatsust teemale joont alla tõmmata, vaid eelkõige saada oma liikmetelt tagasisidet, kas ühinemisega tegelev töörühm on olnud seni õigel teel.

Kahel viimasel linnade liidu üldkoosolekul on ühinemisettepanek tagasi lükatud. Järgmine korraline üldkoosolek on neil Jüri Võigemasti kinnitusel kavas alles pärast järgmisi kohalikke valimisi, seega lõplikku otsust ei ole linnade poolelt nagunii oodata enne 2014. aasta algust.