Kuidas vähemusteemadel diskuteerida?

Seksuaalvähemuste paraad Tallinnas 2007. aastal Foto: Peeter Langovits

Kahe aasta eest oktoobrikuus, täpsemini 12. oktoobril 2010 oli Eesti Televisiooni eetris «Vabariigi kodanikud», kus käsitleti vähemusi Eestis. Vähemusteks loetakse neid, keda on ühiskonnas vähem – homoseksuaalid, inimesed teisest rassist ja/või rahvusest. Vahetades pärast kanalit saadet, sattusin vaatama Soome televisiooni «Ajankohtainen kakkonen: homoilta». Sealt tuligi mõte võrrelda, kuidas konstrueeritakse kahes naaberriigis homoseksuaalsete kuvandit diskussioonisaadetes.

ETV «Vabariigi kodanikud» ja YLE «Ajankohtainen kakkonen: homoilta»

Uuritavate saadete diskussioon keskendus ennekõike omasoosuhete esitamisele ning käsitlemisele Eestis ja Soomes. Saated muutis päevakajaliseks nii samaaegne Tallinna Tehnikaülikooli õigusinstituudi projekt «Erinevus rikastab» Eestis kui ka algavad parlamendivalimised Soomes. Uurimuse teeb ühiskondlikus plaanis oluliseks tõsiasi, et teatud sotsiaalseid probleeme käsitletakse perioodiliselt ning kampaaniate kaudu ja pärast seda avalik diskussioon kaob või hääbub.

Oma uurimistöös püüdsin leida vastust küsimusele: kuidas konstrueeritakse kuvandit seksuaalvähemustest Eesti ja Soome diskussioonisaadetes? Töös selgus, et seksuaalvähemuste kajastus kui ühiskonnaliikmete või marginaalse osana konstrueerimine toimub Eesti ja Soome telesaates erinevalt. Eestis on homod süüdlased, Soomes potentsiaalsed ohvrid.

Töös lähtusin kriitilisest diskursusanalüüsist ning kombineerisin Norman Faircloughi ja Ruth Wodaki uurimismetoodikat, mille abil analüüsiti saates osalejate kõnevoorudest neid nimetamisi, sõnu, väljendeid, konnotatsioone, hinnanguid ja sõnumeid, mis loovad või taastoodavad diskursusi ja hoiavad üleval arvamust.

Eesti telesaadet saadavad saatejuht Aarne Rannamäe intrigeerivad küsimused ja saaterütmi hoitakse üleval konflikti ja vastandamisega. Soome saade konflikti ei otsi ning saatejuhid Jyrki Richt ja Saaja Pallanen hoiavad tugevalt kinni ajakirjaniku kui vahendaja rollist.

Soome telesaade toob välja ühiskondliku diskussiooni, et probleem seisneb situatsioonilisel, institutsionaalsel ja ühiskondlikul tasandil toimuvas võitluses, kus kiriku, riigi (seaduse) ja üksikisiku erinevate käsitluste vahel valdab erimeelsus.

Eesti telesaade keskendub rohkem sallivusele ja homoseksuaalide kui grupi marginaliseerimisele (nt kas homoseksuaalsus on probleem number üks? – küsib saatekülaline T. Tänavsuu). Osalt mängib siin rolli Eesti saates homoseksuaalide mandaadi puudumine, sest «Vabariigi kodanikes» ei osalenud ühtki homoseksuaali, seevastu Soome saates jagunesid seksuaalsed identiteedid stuudios pooleks. Selle tulemusena kujunes Eesti saates stuudiokülaliste valiku tagajärjel olukord, kus sallivuse vastu olid kaks, poolt üks ning üks osaline pigem ei võtnud seisukohta.

See on seksuaalvähemuste esituse märgilise tähtsusega elemente ja kõneisikute eelhoiakud on enne saatesse kutsumist saatejuhile teada või vähemalt aimatavad. Eestis järgitakse inimõiguste küsimuses justkui demokraatlikke printsiipe, kuid väärtused, millele see rajatakse, on piisavalt avamata – ühiskond teab, et kedagi ei tohi kohelda vääritult ja ebavõrdselt, kuid teadmine ja reaalsus kasvavad mõistete tundmatuse tõttu lahku.

Sallivusprintsiipi toetab igati ka kirik. Ka Eesti kiriku seisukoht on, et inimest peab austama, kuid saates religioonidiskursuse kaudu toodud näited nagu gei ja kristlust võrreldakse saates lammas-hundi-metafooriga, lisaks kristlane pole inimesena parem kui retsidivist või homo – T. Tänavsuu, ja võrdlus homo-varas (aga kui minu laps hakkab näiteks vargaks? – M. Helme) viitavad teistsugusele reaalsusele.

Seksuaalvähemuse käsitlus ühiskonna liikmetena või marginaalse osana

Teravat avalikku aruteluainest on kahtlemata andnud Eestis projekt  «Erinevus rikastab». Parlamendivalimistel Soomes seevastu ei oma vahest sedavõrd olulist kaalu, sest Soomes on seksuaalvähemusteemat käsitletud avalikult märksa pikemal perioodil ning 2002. aastal jõustus ka seadus, mis lubab samasoolistel sõlmida kooselu (EPL 2007).

Tõsi, teatud piirangutega – näiteks on lubatud ühine laste hooldusõigus, kuid teine osaline ei saa lapsendada elukaaslase bioloogilist last, samuti ei registreerita samasooliste kooselu kiriklikult. Seega, kuna Eestis puudub samasooliste kooselu reguleeriv seadusandlus, saame rääkida vaid teatud tendentsidest, mis on seotud eelkõige sallivusküsimusega, ja arutelu põhirõhk langeb diskussioonile, kas ja kui palju ning mil viisil homoseksuaalsus on ühiskonnas aktsepteeritav ja kiriku seisukoht on antud küsimustevoos eitaval seisukohal.

Soomes seevastu on ühiskondlik hoiak samasoolistesse, nende koosellu ja abieluküsimusse vähemalt seaduse raames n-ö selgeks vaieldud – selle loomise juures olid tollel ajal ka kiriku esindajatest parlamendiliikmed. Kuid piirangutega seadus toodab edasi diskursust, milles Soome kirikul on oluline osa, sest olenemata seksuaalvähemuste abielu lubavast seadusest, toetab Soome kirik üldiselt mehe ja naise klassikalist abielumudelit, tõsi – piiskoppidel ja koguduse liikmetel on seksuaalvähemuste osas ka eriarvamusi.

ELi direktiiv ja reaalsus

Seadus annab juriidilise aluse, kuid tundub, et samasooliste kuvand Eestis on konnotatiivne just seetõttu, et puudub vähemuse arvestatav reaktsioon avalikus ruumis. Seda peegeldab väga selgelt ka Eesti ja Soome diskussioonisaate sisu ning diskursuseosalejate valik (nt ETV saates konstrueerivad kuvandit ja käsitlevad teemat teised – mittehomoseksuaalid).

Eestis järgitakse inimõiguste küsimuses justkui demokraatlikke printsiipe, kuid väärtused, millele see rajatakse, on piisavalt avamata – ühiskond teab, et kedagi ei tohi kohelda vääritult ja ebavõrdselt, kuid teadmine ja reaalsus kasvavad mõistete tundmatuse tõttu tihti lahku. Nende kokkukasvamiseks kulub prognoosimatu aeg, kuid selle protsessi kiirendajaks on kahtlemata avalik arutelu ning meedial on avaliku ja privaatsfääri piiride nihutamisel ning seksuaalvähemuste inimõiguste ja võrdse kohtlemise kontekstis oluline roll.

Eelnevat võib väita Soome näitel – 14 aastat tagasi oli Soomes eetris samateemaline saade. Selle uurimuse ajaks on Soomest saanud Euroopa Liidu liikmesriik ja lubatud on samasooliste registreeritud partnerlussuhe. Seega oleks Eesti puhul aeg muutusteks spekuleeriv mõõde.

Artikkel ilmus 30. mail Erinevus rikastab programmi raames TTÜ õiguse instituudi väljaandes Ajaleht.