Poisid lähevad memmekaks

Noh, mehepojad, kas jõuate? Jah, need noormehed, kes astuvad kõrgemasse sõjakooli, pole päris papist poisid. Aga paljudel teistel nendevanustel lõpeb jaks juba pärast kahte tosinat kätekõverdust. Foto: Sille Annuk

Kodumaa on hädaohus! Sest eesti noored mehed muutuvad kehaliselt üha nõrgemaks.

Tehke algatuseks lihtne katse. Pange 6. või 7. klassi poisid kangile rippuma ning paluge neil lõug selle peale vinnata. Pooled, nagu on märganud Tartu Miina Härma gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Tairo Talvis, ei suuda seda kordagi.

Või teine katse: öelge poistele, et homme tuleb tunnis joosta 2 km. Te ei jõua ära imestada, kui paljud püüavad sellest kõrvale hiilida.

«Paljudel poistel poeb jänes püksi,» lausub Talvis. «Neile on 2 km hirmutav maa, mida tuleb karta.»
Kolm kümnendit tagasi, mäletan omast kogemusest, suutis selle sama kooli suurim taibu, ent spordikaugeim poiss, tõmmata lõuga kümme korda – kas hinde «viis» saamiseks ei pidanud tõmbama mitte tosin korda? – ning jooksuvõistlust võttis enamik hasardiga. Aga nüüd, nendib Talvis, kes on ühtlasi Eesti Kehalise Kasvatuse Liidu juht, pole keskkoolis haruldased klassid, kus pooled poisid kehalise tunnist kõrvale hoiavad.

Nõnda ei maksa imestada, kui neli aastat tagasi Ants Laaneots, tollal kaitseväe ülemjuhataja, põrutas: «Suur osa praegustest noortest on parajad silguniisad, papa-mamma ärahellitatud, ei oska vooditki üles teha.»

Laaneotsa arvamus eesti noorte meeste nõrkusest pole sugugi sõjaväelase liialdatult kriitiline arvamus. Sama räägivad kooliõpetajad ja treenerid, teadlased ja kaitseväelased. Kuigi spordisaalide ja -väljakute, ujulate ja terviseradade arv on pidevalt suurenenud, pole pääsu tõdemusest, et veerand sajandit tagasi olid noormehed kehaliselt suutlikumad.

Hirm joosta
Vaatame kas või jooksutulemusi, sest «kui sa joosta ei jaksa, ei jõua sa ühtki spordiala teha», nendib kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool. Näiteks kolme kümnendi eest ei mahtunud ma oma 800 meetri rekordi 1.55,9ga Eestis 30 parema hulkagi, ent mulluses Eesti edetabelis jõudnuks esikümne piirile. Ja 1000 meetri toonase keskpärase ajaga 2.32 saanuks eelmisel aastal Eestis edetabelis lausa teise koha.

Tartu Ülikooli spordipedagoogika õppejõud Rein Aule on aastakümneid talletanud kehakultuuriteaduskonda sisseastujate kehaliste võimete testi tulemusi ning teab kinnitada, et jõu, kiirusjõu ja vastupidavuse näitajad on ajaga kehvemaks läinud.

(Tõele au andes: mitte üksnes noormeestel, vaid ka neiudel.) Nii mõnedki, saanud teada, et 1000 meetrit tuleb katsetel vähemalt ühe punkti teenimiseks läbida kesise 3.45ga, pole stardijoonele asunudki – sest nad ei jaksaks isegi sellise mõõduka tempoga joosta.

TÜ kehakultuuriteaduskonna professor Toivo Jürimäe, kes on kolleegidega juba kolm aastat uurinud Eesti murdeealisi, märgib, et võrreldes teiste Euroopa maade noormeestega on meie poiste kehaliste võimete näitajad mõnevõrra paremad, ent on siiski sunnitud tõdema, et «üldseis on ikka kehv».

Vahet pole: kas mõõta kiirust, jõudu või vastupidavust, tulemused on aja kestel veerenud allamäge. Kusjuures, olgu lisatud, on Jürimäe grupp testinud ainult terveid poisse, kes ei ole kehalise tundidest vabastatud.

Kõlbmatud mehepojad
Noorte meeste nõrkust näitab ka tõsiasi, et Klubi Tartu Maraton korraldatavatel Eesti populaarseimatel jooksu-, suusa- ja rattaüritustel moodustavad nemad osalejaist kõige tühisema osa. Näiteks viimasel rattamaratonil oli pikal ja lühikesel distantsil 5000 startinu seas 18–20-aastaseid noormehi kõigest 130.

Ja kui mullu talvel saabus enne Tartu maratoni rohkem kui 20-kraadine külmalaine, vähenes osalejate hulgas kõige märgatavamalt just noorte meeste protsent.  «Sellises vanuses poisid on kõige suuremad memmekad,» nendib klubi juht Indrek Kelk.

Kaitseväe sporditeenistuse ülem Heino Märks mäletab, et kui 1990. aastate keskel sai iga teine ajateenistusse kutsutu lamades kätekõverdustest, istesse tõusust ja 3,2 km jooksust koosneva kehalise testiga hakkama, siis möödunud kümnendil olid need katsed jõukohased vaid igale kümnendale.

Tõsi, viimastel aastatel on hakkamasaajate protsent tõusnud 40ni – ent see on protsent neist, kes on tunnistatud terveks ehk teenistusvõimeliseks. Iga kolmas noormees on aga kaitseväkke suisa kõlbmatu.

Mis on eesti noorte meeste allakäigu põhjus? «Liiga hea elu, vähene liikumine, virtuaalne keskkond,» loetleb jooksutreener Harry Lemberg. «Vanasti ei olnud kaubamaju, kus istuda.» Haigekassa andmeil on ülekaaluliste koolilaste protsent tõusnud juba kümneni.

Kaitseväelane Märks näeb süüd ka Nõukogude aja spordikoolide kadumises. Nende asemele tekkinud väikse eelarve ja väheste baasidega klubid pole tema väitel suutnud end poiste arendajana õigustada.

«Väga nigelad on meie kodumaa kaitsja vanuses mehed,» tõdeb Klubi Tartu Maraton juht Kelk.
Eestis pole fakte, mis lubaks talle vastu vaielda.