Hüdrograafialaev valmistub vrakke pildistades oma põhitööks

Kell 9.50 küsib kapten luba väljumiseks Hundipea sadamast – hüdrograafialaev Jakob Prei võtab ette järjekordse retke, et üles pildistada Tallinna lähedal uppunud laevad.

See kellaaeg on juba 1,5 kuud laeva katsetanud meeskonnale hiline. Tegelikult alustatakse tööpäeva reeglina kell kuus hommikul ja lõpetatakse alles kümnest õhtul, kuid laeva näitamiseks tehakse ajakirjanikele meeldiv erand.

Plaanis on ette võtta 7-8 laevavrakki, mille asukohad on teada, kuid millest puudub korralik pilt. Veeteede ameti hüdrograafiaosakonna juhataja asetäitja-peahüdrograaf Peeter Välingu sõnul teatakse vrakkide asukohti sügavuste mõõdistamise kaudu.

«Aga nende kohta on vaja saada korralikku adekvaatset infot ja head pilti,» seletab ta. Selleks kasutatakse külgvaate sonarit, mis kujutab endast väikest kollast lennukit meenutavat seadeldist, mis lastakse vette ja mida siis laeva järel vees lohistatakse.

Kõigepealt sõidab Jakob Prei ligi tund aega Suurupi lähistele, mis annab aega tutvuda laeva sisuga. Ega seal ruumide mõttes midagi väga uut ei ole: lisaks kajutitele ja kambüüsile on ka pesuruumid, sh saun, mis tehti sakslaste poolt spetsiaalselt eestlaste tellimusel.

Laeva kapten Indrek Vaik meenutab, et sakslased ei olnud sellest ideest just vaimustuses – mis imelik mõte see on panna puidust ruumi selline tuline tuleohtlik asi nagu keris? Kuna aga järgi ei antud, olevat see paksude vaheseintega ülikindlalt turvatud ja hädaohu korral ka kaanetatud.

Kaptenisild vilgub erinevate tulukestega nagu seitsmekümnendate aastate filmist pärit kosmoselaev. Ekraanidelt nähtub, kus me asume, millal kuhugi jõuame ning mis laevad meie lähedal liiguvad. Raadios kõlab arusaamatu jutt. Kõigil esiakendel on kojamehed nagu autol.

Huvitav asi on nupp, mis annab häält, kui masin kardab, et äkki pole kedagi kaptenisillal või on kapteniga midagi juhtunud – st, kui keegi aparatuuriga teatud aja ei tegele. Kui siis nuppu vajutada, masin rahuneb. Kui mitte, annab ta mingi aja möödudes üldhäiret.

Esialgu sõidame autopiloodiga ühe ligi 50 meetri pikkuse Nõukogude allveelaeva vraki poole. Kaptenisillalt juhitakse vintsi, mis laseb külgvaate sonari vette ja reguleerib selle sügavust.

Kuvari kollasele taustale, mis on merepõhi, ilmub juba õigepea esimene vrakk. Kontuurid on selgelt eristatavad.

«Saime esimese korraga hea pildi,» kiidab Väling. Tegelikult võiks nii öelda iga järgmise vraki kohta, sest kõik järgnevad saame sama kenasti pildile.

Jakob Prei on Eestis olnud poolteist kuud, kuid seni pole veel põhitööks läinud.

«Siiamaani õpime tundma,» seletab kapten Vaik. «Põhitöö on sügavuste mõõdistamine ja kaardistamine. Vrakke me niisama uurima ei hakka.»

Vrakke uuritakse praegu sellepärast, et hüdrograafid õpivad uusi riistasid tundma. Vaigu sõnul pole teised veeteede ameti laevad sellega ligilähedaseltki sarnased.

«See laev on oma konstruktsioonilt ja tehnika poolest ikka väga kõrgtasemel,» seletab ta. «Juba kere kuju vajab tundma õppimist.»

«Õpime tehnikat tundma ja vaatame olemas olevad objektid üle,» räägib ka Väling sellest, mis praegu toimumas. Ta kinnitab, et parem on võimalikud probleemid selgeks saada Tallinna lähedal, kui kuskil Hiiumaa kandis, kuhu Jakob Prei juulis suundub.

Kapten kiidab, et laev on merekindel ja laines stabiilne. Seetõttu saab sellega rohkem tööd teha ja andmed tulevad paremad.

«See laev tehtigi selleks, et saaks töötada enamike ilmadega, mis meil võib ette tulla,» kinnitab ka Väling. Ta toob näiteks vanema hüdrograafialaeva EVA-320, mis peab töö lõpetama juba siis, kui laine kõrgus ületab meetrini, sest alus kõigub liiga kõvasti. Jakob Prei puhul polevat aga 3,5 meetritki veel mingi küsimus.

«Sellega oleme kaks meetrit kätte saanud ja see tunda ei andnud,» sõnab ta.

Kell 11.12, mil jõuame järjekordse nelja vraki manu, lained eriti tunda ei anna. Laev kõigub vähe.

Saame pildile 1911. aastal valminud miinitraaleri, mis olevat 1916. aastal miini plahvatamise tagajärjel uppunud. Vrakkidest puudust pole. Järgneb 12 meetri pikkune purjelaev ja sonar märkab isegi kalaparve. Taas ilmneb purjelaev, mis on kontuuride järgi tõepoolest purjelaeva välimusega. Pildistame üles 1960. aastal tormiga põhja läinud 32 meetrise praami.

Olukord muutub ärevaks, kui niigi madal merepõhi järsku veelgi madalamaks muutub. See tähendab, et sonar tuleb üles poole tõmmata, kuid see väga hästi ei õnnestu, sest tal on sukeldamiseks ideaalsed tiivad, mis takistavad tõusmist, ning kõige pingsamal hetkel on põhja ja sonari vahel vaid paar meetrit. Reeglina hoitakse sonarit paarikümne meetri kõrgusel. Olukord laabub ja kallis sonar tõmmatakse üles.

Kell 12.15 jõuame 1943. aastal põhja lastud Saksa kaubaaurikuni, mis on Tallinna lahe üks kolmest suurimast – ligi 76 meetri pikkune ja 11,6 meetri laiune. Ta ei mahu ekraanilegi. Selle kõrval ei tundu enam järjekordne purjekas ja tormiga põhja läinud norrakate väike kaater kuigi erilisena.

Nagu öeldud, on laeval nii hüdrograafid, kui ülejäänud meeskond. Vaigu sõnul kulgeb koostöö hüdrograafidega väga hästi. Selle, kuhu ja mida uurima sõidetakse, otsustavad hüdrograafid ja tööd tehakse pikalt – kuni 16 tundi ööpäevas.

«Me hakkame hommikul kell kuus peale ja lõpetame õhtul kell kümme,» räägib Väling. Tõsi, laeval töötatakse kahe tunni kaupa kahes vahetuses. «Me sõidame esmaspäeval välja ja tuleme reede õhtul tagasi.»

Välingu sõnul on välitöödel käivaid hüdrograafe kokku kolmteist, kellest üks on naisterahvas. «Kui me parasjagu välitöödel pole, siis töötleme andmeid,» räägib ta.

Tööpõld on lai – Välingu sõnul on kogu Eesti meri juba mõõtealadeks ära planeeritud. Kõigepealt sõidetakse läbi kõige olulisemad alad ehk Helcomi mõõdistusalad, mis on rahvusvaheline kohustus.

«Oleme praegu pooleli jäänud kusagil Hiiumaa lähedal,» sõnab ta. Jakob Prei suundubki õige pea sinna ja viibib seal kuni detsembrini. Alumiiniumlaev talveks jää sisse jääda ei või.