/nginx/o/2012/05/29/1134284t1h8395.jpg)
Kunagise siseministri ja Keskerakonna tipp-poliitiku Ain Seppiku sõnul pole väidetavate võimuliialduste eest kriitikatule alla sattunud kaitsepolitsei tekkinud olukorras oma töövigade tõttu, vaid seepärast, et poliitikud ja siseminister ei tule valdkonnas korra hoidmisega juba aastaid toime.
«Ma ei nõustu selle väitega absoluutselt,» kommenteeris Seppik riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni endise esimehe Jaanus Rahumägi sel nädalal öeldud sõnu, et kaitsepolitseist on saanud Eestis enim kardetud organisatsioon, millel on võimalus kogu riiki šantažeerida.
«Ma olin samas komisjonis, mida Jaanus Rahumägi juhtis. Selle üle võib kurta mõni kohalik poliitik või (Priit – toim) Toobal, aga mitte võimuerakonna poliitik. Kapo saab olla ainult nii tugev, kui tugevaks lasevad seadusandjad teda kasvada.»
Kümme aastat halbu otsuseid
Seppik selgitas, et Reformierakond on olnud riigis pidevalt võimul 1999. aastast. «Kurta nüüd, et kapo kasvas kuskil nurgas nagu väike kanepitaim ja me ei saa midagi teha, on küll eksitus,» leidis ta.
Seppiku sõnul on kaitsepolitsei, prokuratuuri ja kohtute tegevuse kontrollimiseks võimalik luua seadusi, kuid neile asutustele tuleb anda ka teatud usalduskrediit. Oma sisekontrolli toimel töötavad samad organisatsioonid ka teistes riikides.
Küll aga on poliitikud pannud oma tegevusega kaitsepolitsei raskesse olukorda, sest ameti kohustuseks on jäetud nii uurimis- kui ka vastuluuretegevus. Sealhulgas põhjendamatu ülesanne tegeleda iga väiksemagi kohaliku tasandi korruptsioonijuhtumiga.
Seppiku sõnul on selle tinginud viimasel kümnendil tehtud rutakad poliitotsused, eelkõige keskkriminaalpolitsei kaotamine 2003. aastal. Selles kannab tema väitel suuresti vastutust ka Isamaa ja Res Publica liit, kes on pikalt olnud Reformierakonnaga koalitsioonis ning kelle ministrid pole siseministri toolil hästi toime tulnud.
«Küsimus ei ole isegi seadusandluses, vaid ka igapäevases teenistuslikus järelevalves. Seda peab tegemas siseminister. Ma olen aasta olnud siseminister ja ka politseid juhtinud, seda on täiesti võimalik teha regulaarse juhiste andmisega ja aruannete nõudmisega,» pakkus Seppik. «Kui keegi kapo juhtkonnast siiski rikub seadust, siis tuleb ta vastutusele võtta.»
«Mis puudutab kurtmist, et nad (kapo – toim) on liiga tugevaks läinud, siis on pigem küsimus selles, et poliitikud, eriti siseminister, ei suuda neid ametnikke ohjata. See on ka teistes ministeeriumides näha.» Seppik on veendunud, et ka kaitsepolitsei ise pole selle olukorra üle õnnelik.
Olukorda parandaks õiglasem töökorraldus
Lahendusena näeb Seppik, et kaitsepolitsei vabastataks liigse töökoorma alt ning jäetaks ametile põhiosas vaid vastuluure ülesanded. «Meie väline olukord kindlasti ei võimalda vastuluure tegevust nõrgendada, see oleks riigi seisukohalt äärmiselt ohtlik.»
Poliitilise korruptsiooniga võiks Seppiku hinnangul tegeleda prokuratuur, kellel on vastavad õigused seaduse järgi olemas, vaja on vaid suuremat mehitatust. Ülejäänud raskete kuriteojuhtumite lahendamine tuleks jätta taasloodud keskkriminaalpolitsei õlule.
Seppik avaldas lootust, et siseminister Ken-Marti Vaher ei hakka poliitikute ja avalikkuse survel tegema ametites rutakaid juhtkonnavahetusi ega kutsu kokku aegavõtvaid komisjone. «Noorte poliitikute kihk kõike politiseerida on ohtlik. Mul on tõsine hirm, et meil hakatakse reformima reformimise pärast.»
Arutelu kaitsepolitsei võimuliialduste üle sai alguse riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni endise esimehe Jaanus Rahumägi väitest, et kaitsepolitseist saanud Eestis enim kardetud organisatsioon, millel on võimalus kogu riiki šantažeerida. Peaminister Andrus Ansip sõnas, et ettevõtjad ega erakondade peasekretärid ei eelda, et nende kõnesid pealt ei kuulata.