Jõulukaart jõudis viimaks pärale

Laupäeval jõudis adressaadini jõulukaart, mis oli postitatud neli aastat ja viis kuud tagasi. Foto: Sille Annuk

Suur oli Tartus Annelinnas elava naise üllatus, kui ta leidis laupäeval postkastist ümbriku, milles oli jõulukaart. Veel suurem aga oli üllatus, kui ta avastas, millal saadetis posti oli pandud.

Laupäeva hilisel hommikutunnil posti järel käinud pensionär Aino leidis ajalehe ja muude saadetiste juurest ümbriku, milles tundus olevat postkaart. Mõni kutse, arvas ta. Anne tänava kortermajas elav naine ei soovi oma perekonnanime lehte trükkimist ja ütles, et ei helistanud toimetusse mitte kuulsuse pärast ega seepärast, et kellelegi halba tahaks. Kuid seda kurioosset lugu tahtis ta jagada küll, hoolimata kaasa keelitustest.

Kunagi haiglas õeametit pidanud Aino oli aastaid vahetanud tervituskaarte Lindaga, kes elab Staadioni tänavas. Linda oli kunagi olnud patsient ja sestpeale olid nad jäänud suhtlema. «Mõne patsiendiga kohe tekkis hea suhe, vahetamegi kaarte,» lausus Aino.

Viimastel aastatel oli suhtlus siiski harvaks jäänud. Aga Lindalt see kaart oligi, jõulu- ja aastalõputervitustega.

Isegi mulluse jõulukaardi jõudmine mai lõpuks oleks imelik. Aga see ümbrikus kaart oli teele pandud 30. detsembril 2007. Või vähemasti oli sel päeval postkontoris sellele tempel löödud.

Ümbrikul on Ilon Wiklandi kujundatud mark aastast 2007, Eesti Posti jõulutervitusega «Rõõmsaid jõule ja head uut aastat!» tempel ja postmargil laineline templijäljend, 2012. aastast pole templit.

Nüüd oli Aino ise ümbrikule kirjutanud: «Saabus 26. mail 2012.» Nii püsib endal paremini meeles.

Kuidas sama linna piires ühest linnaosast teise kirja toimetamine nii kaua aega võttis, on Ainole arusaamatu. Autoga 10 minutit, jala pool tundi, postiga neli ja pool aastat.

Aino ütles, et tal on varem juhtunud, et jaanipäevaks on tulnud sünnipäevakaart, kuigi tema sünnipäev on hoopis detsembris. Aga siis oli põhjuseks, et klassikaaslane oli selle valmis kirjutanud, siis haigeks jäänud ja koomas olnud. Kui ükskord kosus ja saatmata kaardi avastas, pani lihtsalt ümbrikusse, mark peale ja minema.

«Aga siin on postitempel!» imestas Aino. «See suur et, Guinnessi raamatusse tuleks kanda. See ületaks kõik.»

«Kui oleks matusekutse, selline tähtis asi neli ja pool aastat hiljem, tänapäeval saab muidugi helistada, aga no ikkagi. Eks kõike juhtub, kuid ei tahaks, et selliseid asju juhtub,» lausus Aino.

Aino postiljoni pole ka näinud, et saaks küsida.

Tundub anomaalne