Kapo võimu ohjeldamine ebaõnnestus taas

Teabeamet Tallinnas Foto: Raigo Pajula

Indrek Põdra ja Aleksei Dresseni juhtumite valguses kerkis taas esile probleem, kes kontrollib kaitsepolitseid. See oli päevakorras ka kaks aastat tagasi, kui kapo kasvavat võimu Eesti ühiskonnas tulnuks parlamendi julgeolekukomisjoni tellimusel valminud eksperthinnangul piirata.

Parlamendi julgeolekukomisjoni endine esimees Jaanus Rahumägi on silmanähtavalt ärritunud. Ta räägib ajakirjanikule tund aega kaitsepolitsei suurest mõjuvõimust Eesti ühiskonnas ja küsitavatest töömeetoditest, pillates jutu sekka roppusigi.

Rahumäel on kindel arvamus: 2010. aasta sügisel ajalehes Äripäev ilmunud artikli taga tema Kreeta-puhkusest on kapo. Äripäev kirjeldas, kuidas Rahumägi kasutab Kreetal isiklikuks otstarbeks kriminaalse minevikuga Hollandi äripartneri maja.

«Kapo teadis selle asja fakte, sest ma olin neile ise sellest rääkinud. Mul oli selles asjas kõik po bukvam (vene k ’täht-tähelt’ – toim) tehtud ja ikka võeti asi ajakirjanduses üles,» räägib Rahumägi.

Algus Simmi skandaalist

Kuid millest julge arvamus, et loo meediasse lekitamise taga on kapo? «Äripäeva loos oli nüansse, mida ma olin avaldanud ainult kapo peadirektorile Raivo Aegile. Neid teadsid ainult mina ja Raivo Aeg,» muigab Rahumägi.

Äripäeva uuriva toimetuse juhi Aivar Hundimäe sõnul on Rahumäe arvamus jama. «Kreeta-info tuli meile seal tegutsenud ehitusettevõtjatelt, kellele hakkas silma numbrikombinatsiooniga 007 alanud Eesti registreerimismärgiga auto,» ütleb Hundimägi.

Pärast parlamendist väljajäämist maailmameredel firma Global Security nime all laevadele turvateenust pakkuva Rahumäe ägestumist võib mõista. Ta väidab, et eriteenistus on viimase aasta jooksul üritanud kaks korda tema suhtes kriminaalasja algatada. «Mul on kõik korras,» väidab Rahumägi.

Hinnang, et kapo ongi halb, on kindlasti võimendatud. Ent teatud mõttes on kriitikal ehk isegi alust. Rahumägi pole ju esimene inimene, kellel on kapost teistsugune arvamus.

Ent millal jooksis endise parlamendi julgeolekukomisjoni juhi ja kapo vahelt läbi musta kass? See oli aastal 2009, mil Rahumäe eestvedamisel üritati parlamendi tasemel kapo mõjukust ühiskonnas piirata.

Kõik sai alguse pärast riigireetur Herman Simmi skandaali, kui endine Eesti välisluure juht ja praegu välisministeeriumis töötav Ants Frosch avaldas Postimehe nädalalõpulisas AK arvamusartikli «Luure juhtimine – saladusest seaduseni».

Frosch tõstatas küsimuse vajadusest tagada Eesti luureasutustele ministeeriumide järelevalve, et ebaõnnestumise korral võetaks poliitiline vastutus. Froschi idee oli, et kapo poleks riik riigis.

Kuluaarivestlustes nimetati Froschi ettepanekuid 12 aastat vananenuks ja  mõnigi neist olevat kaudselt lahenduse leidnud. Ehkki leiti, et Frosch ei tea enam tänapäeva luuretöö nüansse, läks asi konkreetseks.
Froschi kirjatöö sai ajendiks nn ekspertide töögrupile, kes pidi esitama ettepanekud julgeolekuteenistuste paremaks toimimiseks ja järelevalveks. Eksperdid olid Frosch, Tallinna ringkonnakohtu halduskohtunik Oliver Kask, presidendi õigusnõunik Ülle Madise, toonane Euroopa Inimõiguste kohtunik Rait Maruste ja politoloog Ivar Tallo.

Töögrupp tuli esimest korda kokku 23. novembril 2009. Ülesanne oli leida õiguslikult ja professionaalselt laiem vaatenurk kogu julgeoleku valdkonnale Eestis. Ent juhtus see, mis näib iga eriteenistuse seisukohast vaadatuna loogiline: kui aastatega väljavõideldud õigusi ähvardab piiramine, hakkab asutus aktiivselt sellele vastu töötama.

Rahumäe sõnul hakkaski kapo kulisside taga niite tõmbama. Eesmärk oli eriteenistuse mõjukust ohustanud algatust pärssida. Õige pea taandas end ekspertide grupist Ülle Madise. Rahumäe väitel avaldati Madisele selleks presidendikantseleist survet. «Ülle ise seda muidugi kinnitama ei hakka,» ütleb ta.

Kui Postimees Madiselt komisjonist lahkumise põhjuste kohta küsis, on õigusnõuniku selgitus hoopis teistsugune. Ta palub end kapo mõjukuse teemasse mitte segada, kuid esitab lühidalt oma seisukoha.
«Arvan, et praeguse parlamendikomisjoni asemel peaks olema tõhus kontrollorgan, kuhu kuuluvad ühiskonnas kõrge renomeega erialaspetsialistid,» nendib Madise. «See oli ka sõnum, millega omal ajal koos paari kolleegiga töörühma läksin.»

«Tegelesime tollal infosüsteemide sisekontrollisüsteemide auditeerimisega ja see oli üks külgnev teema,» selgitab Madise. «Audit tõmmati töö­plaanist maha, mul oli ka väga palju muud tegemist, aeg ja motivatsioon sai otsa ja nii ma töörühmast lahkusin.»

Ent see selleks. Fakt on, et komisjoni teine liige Ants Frosch pidi komisjoni töös osalemist tööandjale ehk välisministeeriumi toonasele kantslerile mitu korda selgitama. Frosch jäi ekspertide gruppi edasi.

Veelgi enam. Ootamatu rünnaku alla sattus poliitik ja üks esimese julgeolekuseaduse autoreid Ivar Tallo. Simmi skandaali puhkedes 2008. aasta sügisel läks Tallo vabatahtlikult kaposse ja rääkis, et kohtus Simmi vahemehe, valeidentiteeti kasutanud Vene luureohvitseri Sergei Jakovleviga.

Ühel hetkel hakkas tollal Šveitsis ÜROs töötanud Tallo kuulma «linnas» levivaid kahtlusi, kas ta on ikka õige inimene julgeoleku teemal kaasa rääkima, sest ajas ise Vene luurajaga asju.
 «Vastab tõele. Ma läksin kodanikuna kapole enda arvates huvitavast nüansist rääkima ja ühel hetkel lekkis see info välja,» nendib Tallo. «Minu arvates ei tohiks julgeolekuasutus niimoodi kodaniku usaldust kuritarvitada.»

Rait Maruste, kes on samuti kapo mõjukuse kasvu pärast muret avaldanud, ei kurda kulissidetaguse kiusu üle. Kuid nagu Maruste nendib, piirdus tema roll selles komisjonis pigem konsultatsiooniga üldistes küsimustes. «Olin kõnesoleval ajal Eestist veel ära,» põhjendab Maruste. «Teksti koostamises ma ei osalenud.»

Komisjoni töö tulemusena pandi kokku 14 ettepanekust koosnev dokument, mille sisu oleks kapo mõju Eestis märkimisväärselt kärpinud, samal ajal aga tublisti tugevdanud kapo vaatepunktist konkureeriva eriteenistuse, teabeameti positsioone.

Teabeameti roll

Idee oli anda sõjaväeluure Eestis välisluurega tegeleva teabeameti ülesandeks. «Teabeamet on meil samal tasemel munitsipaalpolitseiga,» räägib Rahumägi. Ekspertide ettepanek tõstnuks selle kapo sisulisele tasemele veidigi lähemale.

Kapo on Eestis mõjukas – ta annab riigisaladuse lubasid, tegutseb korruptsioonivastase võitlusega ja vastuluurega. Ent teoorias võivad vastuluure huvid kaaluda alati üles huvid kriminaalkuritegude tõkestamisel. Neid näiteid leiab minevikust kas või ajast, mil kapole oli Eestis tõsiseks konkurendiks keskkriminaalpolitsei.

Siin peituski ekspertide idee: kapo liigset mõjukust ohjeldab kõige paremini konkureeriv ja samavõrd tugev uurimisasutus. Luurevaldkonnas oleks see teabeamet. Kriminaal­uurimistes konkureeriv ja äsja taasloodud keskkriminaalpolitsei oli kaks aastat tagasi varjusurmas.

Ekspertide teine ettepanek oli kapo seisukohalt vaadatuna sama hirmutav: komisjon soovitas lõpetada riigikantselei koordinatsioonibüroo senise nn postkontori rolli ja anda talle enam võimu.

Mõte oli tuua valitsuse juurde tööle inimesi, kes suudaksid kapo kogutavat infot rohkem analüüsida, ja et selle kaudu edastataks teabeametile välissaatkondadest laekuvat infot. «See info on olemas, kuid info liikumise reguleeritud liin puudub,» ütleb Rahumägi.

Nii lõppenuks teoreetiliselt olukord, kus kapo räägib oma luuretööga seotud teabehangetest parlamendi komisjonile ja valitsusele vaid seda, mida nad tahavad, ja niipalju, kui heaks arvavad. «Need toimikud, mida nad komisjonile näha toovad, on alati läikima löödud ja säravad nagu prillikivid,» ütleb Rahumägi.

Poliitiline vastutus

Ettepaneku järgi tekkinuks nii kaitsepolitseil kui teabeametil vigade korral n-ö poliitiline vastutus. Selline süsteem on näiteks Inglismaal, kus välisluure prohmakate eest võtab vastutuse välisminister või valitsuse juht.
Ettepaneku kriitikud heidavad ette julgeolekuasutuste politiseerimise ohtu. Mis saab, kui ühel päeval tõuseb valitsuse etteotsa Edgar Savisaar? Idee toetajad aga väidavad, et ainult nii saab ära hoida olukorra, kus julgeolekuasutus asub ise poliitikuid suunama.

Olukorda, kus isegi peaministrile räägitakse vaid niipalju kui vaja, ei saavat heaks kiita. Ja väide, et kapo vastuluuretööd suudab ainuisikuliselt tõhusalt kontrollida neile teabehankeks lube väljastav kohtunik, on naiivne.
2010. aasta 13. aprillil saatis julgeolekukomisjon valitsusele muudatuste tegemiseks «mõttepaberi» pealkirjaga «Julgeolekukorraldusest». See ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud dokument jäi vähimagi tagasisideta.

Postimehele on väidetud, et plaanis nähti Rahumäe soovi allutada kapo rohkem enda administratiivsele juhtimisele. Ent sedagi, et aasta enne parlamendivalimisi valminud suur sisuline muutus nõudnuks julget poliitilist otsust.

«Ilmselt ei meeldinud meie ettepanekud kellelegi kõrgemal tasemel ja ülejäänu on ainult spekulatsioon,» ütleb Ivar Tallo. «Mind üllatab, et teema seesugune ühene mahavaikimine ajakirjanduses mingitki kajastamist ei leidnud.»

«Ühel hetkel öeldi meile, et kui see riigikogusse kaalumisele läheks, siis hääletaksid kõik fraktsioonid selle vastu,» räägib Rahumägi. Jäi veel üks õlekõrs – plaan suurendada teabeameti mõjukust seeläbi, et viia kiratsev sõjaväeluure välisluure alluvusse. Et need ettepanekud puudutasid kaitseväge, oli selleks vaja riigikaitsekomisjoni heakskiitu. See saadi siiras üksmeeles, meenutab Rahumägi.

Muudatus kirjutati sisse hiljem vastuvõetud kaitseväe korralduse seadusesse, kust aga sõjaväeluure punkt siiski välja jäi. «Mina ja veel mõned inimesed olime ise juures, kui Ligi (endine kaitse- ja praegune rahandusminister Jürgen Ligi) nähvas Toompeal Raidmale (riigikaitsekomisjoni reformierakondlasest esimees Mati Raidma), et mis sa mees mõtled, et kui oled esimest korda riigikogus, siis hakkad kohe seadusi tegema,» jutustab Rahumägi.

Kardetud organisatsioon

Ka Raidmale meenub emotsionaalne mõttevahetus Ligiga. «See oli karm töö ja tegelikult on mul sellest ajast tuua pikk nimekiri inimestest, kellega pidasin emotsionaalseid vestlusi. Jürgen pole siin mingi erand,» jääb Raidma viisakaks.

Sellega pandi katsele kapo mõjukust ühiskonnas piirata põhimõtteliselt punkt. Postimehe valitsuse pressiteenistusele esitatud küsimusele, miks kahe aasta tagustest ideedest kaugemale ei jõutud, saabus ametkondlik vastus.

«Töörühma koostatud ettepanekuid arutati justiitsministeeriumi töörühmas, teemat puudutati ka kaitsepolitseiameti juubelikonverentsil, kus riigipea kutsus üles mitte muutma hästi toimivaid seadusi, eriti julgeolekuvaldkonnas,» on seal kirjas.  «Töörühma ettepanekud olid sõnastatud üldiselt ega sisaldanud konkreetsete seadusesätete muudatusi. Kindlasti nende ettepanekutega arvestatakse julgeolekuvaldkonna õiguse edaspidisel ajakohastamisel.»

Rahumäe jaoks lõppes poliitikas kaasalöömine 2011. aasta valimistel parlamendist väljajäämisega. Nüüd võib ta oma avaldustes olla avameelne. «Sisuliselt on kapol võimalus kogu riiki šantažeerida,» teatab Rahumägi.

Tema väitel on kapost saanud kahekümne aastaga Eestis enim kardetud organisatsioon. «See, et ministrid aeg-ajalt omavahel suheldes rääkida ei julge, vaid mingite asjade väljaütlemiseks paberilehtedele märksõnu kirjutavad ning need lehed hiljem põletatakse, on reaalne elu,» tõdeb Rahumägi. «Keegi meist ei tea, mis mahtudes inimesi pealt kuulatakse.»

Aruanne
Väljavõte parlamendi julgeolekukomisjoni 2010. aasta tööaruandest.
•    «Koos sõltumatu töögrupiga analüüsis komisjon aruandeperioodil julgeolekuasutuste tänast töökorraldust ja julgeolekuasutuste (kaasa arvatud kaitseväeluure) omavahelist tööjaotust, mis on reguleeritud erinevate seadustega. Analüüsi tulemusena jõudis komisjon koos töögrupiga järeldusele, et kaasajastamist vajavad julgeolekusektori mitmed aspektid alates planeerimisest, juhtimisest ja vastutusest.
•    Ühiselt leiti, et tarvis on tõhustada luure- ja vastuluuresektori (k.a kaitseväeluure) korraldust tervikuna ja planeerida selle arengut pikemas perspektiivis. Koostöös töögrupiga koostas komisjon valitsusele mõttepaberi ettepanekutega julgeolekusektori kaasajastamiseks läbi seadusandluse muudatuste.»