Kunagise Res Publica liige, aastaid tagasi poliitikast eemale tõmbunud Olari Taal kinnitas, et teab paljusid tuttavaid, kes varjatult erakondadele annetavad, ning on ka ise aastaid tagasi üht sellist annetust vahendanud.
Olari Taal tunnistas 200 000-kroonise annetuse vahendamist
«Mul on palju erakondi rahastanud tuttavaid, oleme erinevates seltskondades ka erakondade toetamise asja korduvalt arutanud ja ausalt öeldes see jama on käinud kõigis erakondades enam-vähem niimoodi. On ka palju selliseid inimesi, kes on andnud kõikidele erakondadele - nad ei toeta mitte maailmavaadet, vaid tahavad kõikidega hästi läbi saada,» rääkis ettevõtja ja kunagine Mart Siimanni valitsuse siseminister Olari Taal.
Põhjus, miks kõik sponsorid oma nimel parteisid ei toeta, on Taali sõnul lihtne: «Kui enda nime alt annetada, siis kui annad näiteks Keskerakonnale ja näiteks Isamaaliidule, ei võeta sind ju tõsiselt.» Taal kinnitas, et selliseid juhuseid, kus inimesed kõiki või mitmeid erakondi varjatult toetavad, on tema teada ikka palju olnud. Ka pole tema hinnangul mõnikord annetatav raha päris puhas, ehk maksudki maksmata.
Taal ütles, et on ise erakonnale palju annetanud, aga mitte enam alates 2007. aastast. «Siis toetasin otse mõnesid oma erakonnaliikmeid parlamendivalimiste eel, aga need olid väiksed summad – nii 30 000 ja 50 000 krooni kaupa. Siis ma enam ise valimistel ei osalenud ja pärast 2007. aastat enam toetanud pole.»
Taal tunnistas, et tal on ette tulnud ka enda nimel teise inimese annetuse ülekandmist. «See oli 2003. aastal, kui üks tuntud inimene, hea tuttav, kes ütles, et ei taha Res Publicat otse toetada, kuna tema toetab Reformierakonda parasjagu, palus, et äkki ma teen tema eest selle ära. Tema kandis mulle 200 000 krooni, mina kandsin selle edasi. Aga ma loomulikult ütlesin erakonnale, kes on selle taga,» sõnas Taal. «See oli ainus juhus, rohkem pole selliseid asju olnud.»
«Aga seoses sadama ja transiidiärindusega oli tihtipeale ka nii, et erakonnad väga ei tahtnudki, et annetajad end avalikustaks. Ma rõhutan, erakonnad. Eesti on ju nii väike, et kui suhtled igapäevaselt sellise seltskonnaga, kes on võimelised annetama, siis tead küllalt palju,» selgitas ettevõtja.
«Mingi aeg tagasi oli minu ja veel mõne sõbra initsiatiivil ärimeeste hulgas arutelu, et peaks erakondade toetamise üldse ära lõpetama, sest sellest kasu ei ole, midagi ei muutu,» ütles Taal.
«Maailm on vikerkaarevärviline – on neid, kes sponsoreerisid erakondi ainult sellepärast, et neil endil oleks asjast kasu, aga on ka neid, kes mingil ajajärgul toetasid tõesti maailmavaadet, ja siis kõik muud värvid, ka edevusest annetamine vahel,» arvas Taal.
«Loomulikult, selline annetamine on käinud kogu aeg, on hea, et nüüd saadakse probleemile pihta,» arvas Taal ja lootis, et Meikari ülestunnistusest alates hakkab midagi ka muutuma: «Aga ega enne ei hakka, kui sellest hakatakse palju rääkima, kui koguneb kriitiline mass hukkamõistu.»
Lahendus: valimiskulude piirang
«Aga see, et poliitikud räägivad, et lahendus on see, kui lubada jällegi ettevõtetel hakata sponsoreerima, siis läheks asi ausamaks - see on loll lambajutt. See tooks vaid rohkem raha poliitikutele ja võimaldaks rohkem «kaubelda mõjujõuga». Samuti ei usu erakondade võimet ühiskonnale parimal viisil kogu seda rahastamiste asja reguleerida. Tegelikult ju oleks olukord sama, et Reinuvader Rebane teeks regulatiivi, mismoodi ta võib käia kanalas.»
Ta meenutas, et kõik regulatsioonid, mis puudutavad erakondade rahastamist – ükskõik kui inetud need ka poleks – võetakse vastu peaaegu üksmeelselt. «Niisama, nagu võeti peaaegu üksmeelselt parlamendis vastu taastuvenergia tasud. Mis te arvate, et need käisid niisama? Selle eest, et see vastu võeti, said kõik erakonnad annetuse!» rääkis ettevõtja.
Ta arutles, et lahendus võiks olla teistelt, vanemate demokraatiatega riikidelt õppimine. «Probleemid on ju kõikidel, aga erineval viisil on nad seda lahendanud. Esimene ja konkreetne pidur oleks, kui valimiskampaania kulud õnnestuks ära piirata.»
Selle kontrollimiseks pakkus ta välja, et riigikontrolli tellimusel võiks rahvusvaheline audiitorfirma kõigi erakondade majandustegevust kontrollida. «See ei muuda hoobilt midagi, aga siis hakkavad välja tulema probleemid. Audit näeb ju välja nii, et audiitor ütleb, millest ta saab aru ja millest mitte – kas audit on ilma märkusteta või märkustega. Ja nende märkustega peakski hakkama asja lahendama,» pakkus Taal.