Õpilasliidu juht: raske on leida noort, kes sai koolis vene keele selgeks

Liina Hirv Foto: opilasliit.ee

Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees Liina Hirv leiab, et õpilaste kehva vene keele oskuse taga on paljuski vead õpetamise metoodikas, mis eeldab mõistmise asemel päheõppimist.

«Leiame, et kriitika vene keele õpetamise taseme kohta on põhjendatud,» lausus Hirv. «Raske on leida noort, kes saaks öelda, et õppis vene keele ära koolis. Valdav enamus neist õppureist, kes vene keelt räägivad, on pärit kas vene perekonnast või elanud vene keelt kõnelevate inimeste keskel.»

Hirv nentis, et tõenäoliselt oskab Õismäel või Kohtla-Järvel elav noor tunduvalt paremini vene keelt kui Tartus või Viljandis õppiv laps. Harvad polevat juhused, mil ka lapsevanemad tunnistavad, et õppisid vene keele ära ikka töökeskkonna pärast, mitte koolis.

«Seega on ilmselge, et keeleõppe puhul, olgu selleks vene, prantsuse või saksa keel, on oluline praktiline harjutamine,» kinnitas Hirv. «Vaid õppetundides – olgu neid nädalas kolm või kuus – keelt selgeks ei õpi.»

Eelmisel nädalal kritiseeris Eesti Ekspressi ajakirjanik Heidit Kaio vene keele õpetamist Eesti koolides, tuues näiteks, et lastele õpetatakse sõnu, mida argielus vaja ei lähe.

Hirv seletas, et vene keelt õpitakse alates 5. või 6. klassist ning sellises vanuses suudavad õpilased omandada eelkõige seda, millega neil tekib otsene seos.

«Söötes lastele ette väljendeid, mida nad igapäeva elus niikuinii ei kasuta ega ka tänavapildis kuule, ei saagi loota, et nad need päriselt omandaksid,» sõnas ta. «Praegusel ajal on B-võõrkeele õppes üldiselt väga suur rõhk päheõppimisel, mitte mõistmisel.»

Hirv tõi näiteks kahest-kolmest sõnast koosneva väljendi, mis on antud õpikus koos tõlkega. Enamasti kästakse see tema sõnul pähe õppida, seletamata, mida need sõnad eraldi tähendavad või miks seda väljendit nii kasutatakse.

«Õpilase jaoks jääb seega fraas või väljend lihtsalt häälikute reaks, mis tähendab midagi, kuid millest tegelikult aru ei saa,» seletas Hirv. «Seega jätab soovida ka keeleõppe metoodika. Päheõppimise ja vastamise asemel tuleks enam rõhuda teksti mõistmisele ja selle loomele.»

Hirv pakkus välja, et miks mitte kasutada õppematerjalina näiteks lihtsa keelekasutusega multifilme – oluline on, et õpilasel tekiks mingisugune aimdus keelest ja selle loomulikust kasutamisest.

Omamoodi mure olevat seegi, et koolis õpitakse ilustatud keelt – ülimalt korrektset ja kirjanduslikku raamatuteksti. Tänaval aga tuleb vene keelt kõnelev vanatädi kellaaega küsima kõnekeeles.

«Koolist peaksime saama eelkõige ettevalmistuse praktiliseks eluks, praegune keeleõpe jääb sellest vägisi kaugeks,» kinnitas Hirv.

«Käsitledes vene keele õpet, kerkib tihti küsimus, kuidas inglise keelt nii kiiresti omandatakse,» arutles ta. «Täpselt nii, nagu vanema põlvkonna esindajad omandasid venekeele sundolukorras ehk keskkonna mõjul, omandavad tänapäeva noored ka inglise keele tunduvalt kiiremini, sest kuulevad ja loevad seda iga päev.»

Hirve sõnul saaks ka inglise keele õpet paremaks muuta, sest metoodikavead, mis ilmnevad vene keele õppe puhul, ei ole täielikult kadunud ka inglise keele tundidest. Seega tuleb kriitiliselt hinnata meie keeleõpet tervikuna, mitte konkreetsete keelte põhiselt.

«See, kuidas suhtuvad õpilased ise vene keele õppesse, on tugevalt seotud sellega, kuidas nad tunnis hakkama saavad ning milline on õpetaja suhtumine,» rääkis Hirv. «Üsna mõistetav on, et motivatsioon teha midagi, mis läheb väga visalt, on madal. Kui sellele lisandub õpetajapoolne suhtumine, et maksimumi saavutamine oleks justkui elementaarne, väheneb see veelgi.»

Seetõttu olevat valdava enamiku õpilaste tahe ja motivatsioon vene keelt õppida üsna madal.

«Nii mõnelegi on tekkinud täielik vastumeelsus ning suhtumine, et milleks õppida, kui niikuinii selgeks ei saa,» kinnitas Hirv. «Samas on omajagu neid, kes ütlevad, et tahaks osata, ent õppetöö ei edene.»

Ta lisas, et ei ole võimalik panna õpilasi lihtsalt «rohkem õppima» ja loota, et sellega keel ka selgeks saab. Küllalt on neidki õpilasi, kes annavad õpingutes maksimumi, kuid saavutused jäävad siiski keskpäraseks, kui mitte kesiseks.

«Õppuritel on vaja näha, et nende tööl on tulemus,» lausus Hirv. «See eeldab, et koolis ei küsita väljendeid, mis järgmisel päeval meelest läinud ja enam kunagi elus vaja ei lähe, vaid et loodaks aluspõhi igapäevases suhtluses hakkama saamiseks.»