Reservväelased võtavad kevadtormiseid lahinguid puhkusena

Tapa lähistel kõlab neil päevil sage paugutamine, kohtab laigulisi maastikuautosid ning rahulikuna näivad metsatukad peidavad lahinguvalmis kaitseväelasi – kui ajateenijale on see viimane eksam, siis reservväelasele vaheldus rutiinist.

«Natuke on kahju, et see värk läbi saab, sest see on vaheldus ja puhkus tavapärasest elust ja rutiinist,» räägib reservväelane Lauri Kruus ligi kaks nädalat kestvast õppusest Kevadtorm, mis laupäeval lõpeb. «Tööl on kogu aeg kiire ja ainus võimalus reaalselt puhata on see moment, sest siin muudest asjadest ei mõtlegi, kui see, mis on siin.»

Sõdurid on Tapa külje all asuval tagalapataljoni alal telgid püstitanud, puhkavad möödunud lahingutest ning valmistuvad järgmisteks. Äsja soojas telgis ärganud Kruus tõmbab vormi ja rakmed selga, võtab automaadi AK4 kätte ning seletab, et nende rühm rändas alale öösel kell üks. Seljataha jäi 25 kilomeetrit metsa.

«Magama sain kell kaks. Tunnikese magasin, siis kütsin tund aega ahju,» kirjeldab reamees. Sellest ka väsinud silmad ja keskpäevane uinak.

Tegelikult ei olevat ilmad nii külmad, et telki peab tingimata kütma, aga öösel sadas vihma. Niisiis pidi liigse niiskuse vältimiseks ikkagi ahju tule tegema, mis omakorda tähendab, et iga mees peab napist uneajast tunnikese ahju valvama.

«Ilmaga on tegelikult väga vedanud, vihma sadas ainult ühel päeval, muidu ainult tibutas,» kiidab Kruus. «See teeb õhu värskemaks.»

Kruus läbis ajateenistuse seitse aastat tagasi ja praegu töötab ta metallifirmas meister-tootmisjuhina. Kordusõppustele minemiseks tööandja mingisuguseid takistusi ei teinud. Küll aga lubas Kruusi naine varsti sünnitama hakata. Koguni 22. mail.

«Meil oli naisega kokkulepitud, et kuna olen tükk aega tahtnud õppustele tulla, siis sellepärast seda ära ei jäta,» seletab Kruus. Kuna Kevadtorm lõpeb 19. mail, on suur võimalus, et ta on lapse sünni ajal juba kodus.

Reservväelaste seltskond, kellega Kruus kokku juhtus, olevat kirev. «Siin on nii vanu mehi, kes sobiks mulle isaks ja on käinud nõukogude armees,» räägib ta. «Aga kokkuklappimine on väga hea.»

1989-1991. aastal nõukogude armees teeninud reservväelane Andras Laugamets töötab praegu Tartu kiirabis koolitusjuhi ja EMO õena. Seetõttu tegeleb ta ka õppusel meditsiiniga, töötades 19 teise meditsiinitöötajaga suures telgis, kus tuleb läbi viia operatsioone, ravida lahingus haavatuid ning ka reaalselt haigeid.

Avaras tumerohelises telgis on reas kümned voodid. Külastamise hetkel on välihaiglas vaikne aeg, mil voodis lebab vaid üks sõdur, kelle pea kohal ripub tilguti. Kui enamjaolt peavad meditsiinitöötajad tegelema õppuse käigus mängult haavata saanud meestega, siis see sõdur on päriselt haige.

«No play patsiente (kes on tegelikult haiged – toim) käib meil läbi kuskil paarkümmend päevas,» seletab Laugamets. Nendeks juhtumiteks on näiteks palavik või sõrme lõikamine, kuid isegi kopsu- või kõrvapõletik. Mitme patsiendiga on nii, et ta taastub telgis 2-3 päeva ja siis läheb rivvi tagasi.

Lahingus langenud n-ö mängult haigetele pannakse aga silt kaela, kus kirjas, missugune vigastus tal on.

«Peame ise ette kujutama, et pole jalga või kätt või on soolikad väljas,» kirjeldab Laugamets. Samas tehakse Laugametsa sõnul ka Hollywoodi filmidele sarnaseid mulaaže ehk kunstlikke haavu, mida saab vajadusel isegi õmmelda. Kasutatakse kunstverd ja meigikomplekte koos silikooni või plastiliiniga.

Laugametsa hinnangul on selline õppus reservväelasele vajalik ja oluline vaheldus igapäevatööle. Ta kiidab, et kuigi tervishoiutöötaja end õppusele tuleku kutsest hõlpsasti välja vingerdada, on need, kes kohale tulid, väga toredad inimesed.

«Nüüd oleme kahel korral olnud situatsioonis, kus tuleb hüpe – üks kord oli öösel, mil panime kella kaheni telki üles,» seletas Laugamets. «Hüpe» tähendab, et tuleb kogu varustusega liikuda ühest kohast teise.

Laugametsa sõnul jõuab varustuse paarikümne minutiga sel määral lahti võtta, et saab hakata juba haavatuid ravima. Kogu välihaigla kokku panemine võtab rohkem aega. Meditsiinitelgi ja -varustuse vedamiseks kasutatakse mitut suurt masinat ja neist olevat vahel väga keeruline leida vajalikke kaste, kus on näiteks lahused või muu varustus.

Kui need kaks reservväelast viibivad Tapa külje all tagalapataljonis, siis õppus toimub palju suuremal alal. Mõnikümmend kilomeetrit eemal Rakvere lähistel, n-ö põllul, jõuame 32. pataljoni meeste juurde siis, kui nad lõpetavad puude alla maskeeritud veokite kõrval lõunasööki. Kui eile ärganud sääsed välja arvata, on vahelduva pilvisusega soe ilm selleks ideaalne.

«Võrreldes 2008. aasta Kevadtormiga on kuivpakkide sisu teinud tohutu hüppe paremuse poole,» teab toona ajateenistuse läbinud reamees Wesse Allik. Seal olevat konservid, kiirkaelahelbepudrud, näkileivad ning isegi energiajook.

Allik räägib, et viimasel päeval on nad tegelenud viivituslahinguga ning selle aja jooksul pidanud koguni 11 korral asukohta muutma.

«Kui vastane ründab, siis takistame neid ja hoiame mingi aeg kinni ja siis taganeme ettevalmistatud positsioonidele. Nii oleme teinud terve päeva,» kirjeldab ta. Peamiselt on viimastel päevadel toimunud kaitselahingud ja tehtud eelluuret.

Ööd mööduvat peamiselt telkides, kuid selleks, et suudetaks kiiresti öösel asjad kokku panna, on magatud ka telkmantli all. Telgi puhul tekib kiirustamise juures probleem - mis saab tulikuumast ahjust? Öiseid n-ö hüppega häireid on olnud kaks.

«Saad oma asjad kokku ja siis vaatad, et mingi tegelane otsib metsa all aluspesus midagi taga,» kirjeldab Allik neist esimest. «Selliste asjade meeldetuletamine võtab aega.»

Siiski polevat maaklerina töötava mehe hinnangul tsiviilist teenistusse tagasi tulemine tegelikult üldsegi keeruline.

«Alguses vaatad oma raadiojaama, relva ja mõtled, et ei saa sellega enam hakkama, aga asjad tulevad meelde,» kinnitab ta. «Esimese paari päevaga harjub ära.» Aga, nagu öeldud, on sääsed parajaks nuhtluseks.

«Ma olen vist juba liitri verd kaotanud,» kirub Allik. Suurt abi polevat ka kaitsevahendist.

Reamehele valmistab heameelt, et taas on koos suurem osa neli aastat tagasi ajateenistuse läbinud meestest. Kõik olevat tohutult muutunud, aga läbisaamine on sama hea. «Ikka on huvitav, et mis sellest mehest sai ja kas ta viis oma hullumeelse äriidee ellu ja nii edasi,» sõnab ta.

Paarikümne kilomeetri raadiuses leiab veel palju erinevas tegevuses sõdureid, sest õppusel osaleb kokku kuni 4800 inimest, nende seas 1600 reservväelast.

Lähedal asuvasse ligi kilomeetri pikkusesse kaevikusse on õhuhäire tõttu varjunud terve 30-meheline rühm. Hetkel on vaikus, kuid mõeldud on see ligi sajale mehele ning lähiajal peaksid sel liinil toimuma suured lahingud. Kui need praeguseks juba peetud pole.