Usaldus täiskasvanu vastu aitas riskilapsi kiiremini rajale

Foto: Caro / Scanpix

Põhikoolist väljalangemise ennetamise projektis osalenud tugispetsialistide hinnangul saadi paremaid tulemusi nooremate õpilastega, tüdrukutega ning nendega, kes usaldasid täiskasvanuid enam.

Kahe ja poole aastases projektis «Põhikoolist väljalangemise ennetamine» osalenud tugiisikute sõnul saadi paremaid tulemusi tüdrukutega ja efektiivsem oli töö noorema vanuserühmaga. «Poisid on rohkem väänikud, nendega on keerulisem. Tüdrukud tulid paremini kaasa,» rääkis uuringu tulemusi tutvustanud sotsioloog Iris Pettai.

Nobedamalt saadi tulemusi nendega, kel oli hea või rahuldav käitumishinne. «Kõik sõltub, millisel allakäigutrepi astmel laps on. Kui ta on jõudnud päris alumistele, on teda juba märksa raskem muuta,» sõnas ta.

Paremini tulid kaasa ka venekeelsed õpilased, mida projekti läbi viinud kriisinõustamiskeskuse Mahena spetsialist Tiina Naarits põhjendas sellega, et venekeelsed tugispetsialistid ise olid projektile äärmiselt pühendunud.

Paremad tulemused saavutasid õpilased, kelle vanemad tegid kooliga tihedamat koostööd. «Vastu ei töötanud keegi, kuid muidu on piisavalt selliseid vanemaid, kellele käib närvidele, et kool nende pereellu sekkub,» rääkis Pettai.

Kiiremini paranes olukord ka neil õpilastel, kes ise usaldasid rohkem tugiisikut, aga üldse täiskasvanud inimesi tervikuna. «Õpilastel, kellega tegelesime, on suhtumine täiskasvanutesse üldiselt skeptiline, nad ei lase endale kedagi lähedale, temaga ei teki ühist tunnetust ja arusaama.»

Tihe suhtlus vanematega

Tugispetsialistide jaoks oli projekt uus kogemus lapsevanematega nii palju suhelda. «Siiamaani pole spetsialisti nõustamise protsess niimoodi välja näinud, et sa oled pidevalt õpilasega koos, tead kõiki tema probleeme ning oskad talle igapäevaselt nõu anda, kui tal seda vaja on.»

«Vajadus lapsevanemaga pidevalt suhelda tõid tugiisikud esile väärtusena, mida õppisid sellest projektist,» rääkis Proos. «Probleemidega õpilased on traumeeritud, sageli on selle põhjustajad vanemad,» tõi ta esile. Oluliseks pidasid tugispetsialistid ka tekkinud oskust last pidevalt toetada – ka olukorras, kus kodu toetus puudub.

Üks tugispetsialist, kes oli kogenud psühholoog ja sotsiaalpedagoog, märkis, et teadvustas projekti tulemusel, et üldse nii tõsiste probleemidega lapsed olemas on.

Oluliseks peeti ka uute koostöösuhete tekkimist psühhiaatritega. «Paljudel spetsialistidel õnnestus koostöö viia selleni, et õpilastele pandi diagnoos ja said hoopis teist tüüpi abi, mida nad vajasid ja mida nad ilma sellise tegelemiseta muidu poleks saanud,» rääkis Proos.

Sotsioloogi sõnul ei oska vanemad enamasti näha ja analüüsida riskilapse probleemide komplekssust. «Koostöö vanematega tekitas paljudel juhtudel olukorra, et vanemad võtsid suurema vastutuse ja hakkasid rohkem laste probleemidega rohkem tegelema, muutusid empaatilisemaks. Oluline oli ka abi vanematele, nende teadmatuse barjäärist üle saamine, sest nad teadvustasid laste probleeme.»

Tihedam suhtlemine tekkis ka kooli teiste pedagoogidega. «Õpetajad võtsid omaks diferentseeritud lähenemise eri võimekusega õpilastele, mida seni oli vähem,» selgitas Proos.

«Kui muidu töötavad tugispetsialistid koolis nagu kiirabiarstid, siis selle projekti raames said nad esmakordselt pärast kiirete probleemide lahendamist jätkata profülaktilise tööga, milleks muidu neil enam aega ei jätku, sest abivajavaid lapsi on koolis nii palju,» lisas Tiina Naarits.

Kahe ja poole aastase projekti jooksul tegelesid tugiisikud süvendatult õpilastega, keda ohustas koolist väljalangemine. Iganädalase töö tulemusel vähenes koolitee katkemise risk 20 protsendil lastest.