Hooldusõiguses kokku leppinud vanemaid ootab ees kohtutee

Liis Arraku sõnul peaks lapsevanemate teadlikkuse tõstmiseks neile selgitama ühise hooldusõiguse mõistet, samuti seda, millistel juhtudel ja kuidas on võimalik tulevikus hooldusõigust muuta. Foto: Sille Annuk

Enne 2010. aastat sündinud laste vanematel on praegu võimalik hooldusõiguse muudatusi vormistada maavalitsustes, kuid alates 1. juulist saab seda vaid kohtus.

Regionaalminister Siim Kiisler on teinud justiitsminister Kristen Michalile mitu korda ettepaneku muuta perekonnaseadust nii, et ka järgmisel viiel aastal saaksid vanemad hooldusõiguse muudatusi vormistada maavalitsustes. Justiitsministeeriumist aga kinnitati, et selleks pole vajadust.

«Sellise regulatsiooni eesmärk on, et kohus neutraalse otsustajana kaaluks igakülgselt lapse huve ning otsustaks lapse huvidest lähtuvalt, milline hooldusõiguse variant on lapsele parim ja kumb vanem sobib paremini last kasvatama,» lausus justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Andra Olm.

Ta lisas, et kohus võtab maksimaalselt arvesse ka lapse arvamust, vanemad aga võivad olla mõjutatud isiklikest huvidest, omavahelistest konfliktidest või muudest asjaoludest.

Kärgperede keerukused

Olm ütles, et kuna see on lapse jaoks väga oluline otsus, siis ei tohiks selle tegemine ega võimalik ümbermõtlemine olla liiga lihtne. Tema sõnul lisati perekonnaseadusse kaheaastane üleminekuaeg, kuna tekkis olukord, kus seaduse jõustudes jäi osa isasid hooldusõigusest ilma.

Ehk kui kohus oli määranud lapse elama ühe vanema, Eesti oludes üldjuhul ema juurde, siis pärast seadusemuudatuse jõustumist 2010. aastal oleks teine vanem jäänud enamikust lapsega seotud õigustest ilma. Et sellisel juhul vältida järjekordset kohtusse minekut, kirjutatigi seadusesse võimalus muuta hooldusõigust teatud aja jooksul perekonnaseisuametis, kui mõlemad vanemad on sellega nõus.

«Kui nüüd ühel päeval hakatakse seda seadust rakendama nii, nagu justiitsministeerium on ette näinud, ja vanemad peavad hooldusõiguseküsimusi ainult kohtu teel lahendama, siis see põhjustab suure segaduse,» arvas välisministeeriumi konsulaarosakonna õigusbüroo direktor Viktoria Tuulas.

Oma ameti tõttu välismaale elama kolivate kärgperedega sageli kokku puutuv ametnik tõi näiteks pere, kus abikaasadel on eelnevatest kooseludest lapsed.

«On selge, et kui üks vanem kasvatab last välisriigis, siis on ühist hooldusõigust raske teostada,» rääkis ta.

Sellised pered on pöördunud abi otsides välisministeeriumi poole, kus neile on soovitatud vormistada hooldusõiguse jagamine maavalitsuses.

«Nende puhul on see säte väga hästi toiminud. Sama hästi toimib see perede puhul, kus abielu on lahutatud enne selle perekonnaseaduse jõustumist, aga nüüd uue seaduse jõustumisel on järsku selgunud, et hooldusõigus on mõlemal vanemal, kuigi nad elavad eri riikides,» tõi Tuulas teise näite.

Tema sõnul oli praeguse üleminekuaja kehtestamine väga hea algatus, mis kahjuks ei rakendunud, kuna inimesed ei teadnud sellest võimalusest.

«Neile, kes katse ja eksituse meetodil infoni jõudsid, oli see suur kergendus. Nad ütlesid, et on kolm kuud otsinud ja ei ole aru saanud, mida teha,» rääkis välisministeeriumi ametnik.

Tuulase hinnangul ilmneb selle sätte vajalikkus siis, kui seadust hakatakse ka igapäevaelus rakendama. Hetkel on sellest sättest olnud kasu nendele, kes kolivad välisriiki, kus küsitakse lapse esindamisel kogu aeg teise vanema nõusolekut. Eestis on seni elu jätkunud nii, nagu midagi poleks muutunud.

«Halvad üllatused tabavad vanemaid kõige veidramates olukordades. Näiteks piiril, kui tuldi Eestisse ja lapsega reisivalt naiselt küsiti teise vanema nõusolekut,» tõi Tuulas näite ning lisas, et näiteks passi taotlemisel teise vanema nõusolekut ei küsita, kuigi seda tehakse kõikides riikides, kus kehtib hooldusõiguse instituut.

Tuulase sõnul oleks regionaalministri pakutud seadusemuudatus mõistlik, arvestades kohtute töökoormust ja seda, et kohtusse pöördumiseks ei piisa Eestis tavalisest kirjaoskusest – selleks tuleb palgata esindaja.

Tartu Ülikooli perekonnaõiguse lektor ja riigikohtu tsiviilkolleegiumi nõunik Liis Arrak ei pea seadusemuudatust vajalikuks. «Rakendussättes nimetatud tähtaja pikendamine võib tekitada olukorra, kus enne ja pärast 2010. aasta 1. juulit  sündinud laste vanemaid koheldakse pikema aja vältel ebavõrdselt,» põhjendas ta.

Arrak selgitas, et pärast 1. juulit 2010 sündinud laste puhul ei ole kohtuväliselt võimalik hooldusõiguse muudatusi teha, sh hooldusõigust üle anda või peatada, ning need vanemad peavad igal juhul kohtu poole pöörduma.

«Mina usun, et kui praegu veel meedias tähelepanu juhtida sellele, et vanematel on võimalik 1. juulini muudatusi kohtuväliselt teha, peaks sellest piisama, ja need, kes soovivad, saavad ka lihtsamas korras, s.o ilma kohtu poole pöördumata hooldusõiguse muudatused ära teha,» rääkis Arrak.

Ministeerium muutis meelt

Olmi sõnul pole sellistes peredes, kus üks vanematest ajutiselt võõrsile tööle läheb, aga vajadust hooldusõigust peatada või muuta. Sel juhul piisab vaid volikirjast, et teine vanem esindab last.

«Kui vanem kolib püsivalt teise riiki ja ei taha lapse elus kaasa rääkida, siis oleks mõistlik anda teisele vanemale hooldusõigus üle,» lisas ta.

Kuigi esialgu kinnitas justiitsministeerium, et nad ei pea vajalikuks regionaalministri ettepanekut arvestada, siis paar päeva hiljem oli ministeerium meelt muutnud.

«Rääkisime täna (4. mail – toim) ministriga sel teemal, et kui siseministeerium näeb seda suure probleemina ja selle rakendusaja pikendamine oleks hädavajalik ning kui neil on mingi analüüs, siis ega me sellele vastu ei ole,» sõnas Olm.

Tallinna perekonnaseisuametist öeldi, et alates 1. juulist 2010 on nad saanud 12 hooldusõiguse muutmise avaldust. Enamasti on tegu 3–15-aastaste lastega ning hooldusõigust soovitakse muuta põhjusel, et vanemate kooselu on lõppenud, laps jääb ühe vanema kasvatada ja nii tahetakse lihtsustada lapse elu korraldamist ühel vanemal.

Hooldusõigus

•    Enne 2010. aastat peeti lapse hooldajaks üldjuhul seda vanemat, kelle juures laps elas.

•    Kui enne 1. juulit 2010 polnud kohus lapse elukohta määranud või vanemalt vanemaõigusi ära võtnud, siis on nende laste vanematel automaatselt ühine hooldusõigus.

•    Ka siis, kui laps on sündinud pärast 1. juulit 2010, on vanemad saanud valdaval osal juhtudest ühise hooldusõiguse, mis säilib ka siis, kui vanemad lahku lähevad.

•    Vanemate lahkumineku korral on võimalik teha hooldusõiguses muudatusi, sh anda ühele vanemale ainuhooldusõigus, kuid tingimata seda tegema ei pea.

Allikas: Liis Arrak