Sissesõitnud santijad kahjustavad Tallinna mainet

Euroopa Liidus on vähemalt üks riik, mille parlamendi ees võib pidevalt näha õõvastavat stseeni: invaliidist mees peksab jahmunud turistide pilkude all eakat naist karguga.

See riik on Eesti, tegevuskoht Tallinnas Toompeal ja käimas on kerjamiskohtade jagamine riigikogu hoone vastas asuva Aleksandr Nevski katedraali ees. Kevad on paraku kaasa toonud ka iga-aastase nuhtluse: Tallinna saabuvate tumedavereliste Euroopa Liidu kodanike agressiivsed raha hankimise meetodid tekitavad lastes hirmu ja täiskasvanutes vastikust.

Karmid konkurendid

Kui tavaliselt ootavad Nevski katedraali sissekäigu vastas almust vanemas eas naised, siis päevadel, kui turiste on tavalisest rohkem liikvel, trügib nende sekka noorepoolne karguga meesterahvas, kelle ülakeha on umbes 90-kraadise nurga all ette käänatud, jättes mulje väga raskest füüsilisest puudest.

«Jättes mulje» on öeldud sellepärast, et väidetav puue laseb mehel suurepäraselt selja sirgu ajada ja kerjuseitesid karguga tümitada, kui nood piisavalt kiiresti eemale tõmbuda ei taipa. Kui parajasti ühtki turismigruppi silmapiiril pole, lonkab «invaliid» vaevaliselt kiriku nurgani ning sealt edasi lippab juba sirge seljaga ja vähimagi vaevata omi asju ajama.

Mõnikord seisab karguga mehe asemel kiriku vastas hoopis tumedavereline tütarlaps. Kuigi too ei trügi teistest kerjustest ette, vaid seisab rea ääres, tekitab ta kolleegidele vägivaldsest invaliidist isegi rohkem meelehärmi. Armsalt naeratades meelitab ta lõviosa annetustest endale, jättes igapäevased kerjajad saagita.

Kõiki sadamas laevale minejaid-tulijaid painavad aga noored mehed, kes üritavad pealetükkivalt müüa binokleid. «Osta kiikari, hyvä kiikari...» vadistab müüja katkematus kiirkõnes. Soomekeelsest jutuvadast selgub, et ta on Slovakkiast pärit vaene mees, kellel on vaja koj­u sõitmiseks bensiini osta.

Soome keelt oskavat ta nii hästi seetõttu, et olevat seal mitu korda tööl käinud. «Kiikari» hind kukub kolmeminutilise vestluse käigus 80 eurolt 20 peale. Oluliseks müügiargumendiks on seejuures binoklil olev kiri «Russia». Vahepeal läheb jutt nii tehniliseks kätte, et võib sügavalt kahelda, kas müüja sellest isegi aru saab.

Laevalt tulevad soomlased on binoklimüüjatest silmanähtavalt tüdinud. Mõni vanem mees pageb lausa jooksusammul. Ainus, kes hasartseid kaubapakkujaid veidigi ohjeldab, on G4Si turvatöötaja – paari sujuva käeliigutusega suunab ta nad bussiparklast eemale. Paraku on turvamehe mõjuväli vaid umbes 20 meetrit. Müüjad lähevad piisavasse kaugusse ja jätkavad segamatult oma tegevust.

Sadama juures asuvas kaubanduskeskuses legaalselt binokleid müüv mees raputab mustlaste «kiikari»-bisnise peale vaid pead. «See pole binokkel, see pole isegi mänguasi,» kinnitab ta. «Mänguasjapoes müüakse ka paremaid binokleid. Sellise võib võita kuskil lõbustuspargis ühe- või kaheeurose pileti eest.»

Optikamüüja lisab, et ilmselt saab nii mõnigi valutava peaga põhjanaaber järgmisel hommikul nuputada, kust ta niisuguse imeliku asja saanud on.

Väliteater pargis

Aga tagasi hommikupoolikul Toompeal nähtud kerjustüdruku juurde. Varasel pärastlõunal tegutseb ta juba Tammsaare pargis. Ostab Coffee In’ist kohvi. Papptopsik rüübatakse koos poiss-sõbraga tühjaks, too võtab selle kätte, tõmbab ennast kõverasse ning asub pargiteedel vaevaliselt edasi liikudes kerjama.

Veel üks samasugune kõverik tegutseb teisel pool Pärnu maanteed. Seal on nii mõnigi väikese lapsega ema lausa hädas, sest laps ei julge imelikust onust mööduda.

Aeg-ajalt ilmuvad parki ka kaks naisterahvast, kes möödujatele lilli jagavad ja vastutasuks annetust ootavad. Ning häda sellele, kes lille vastu võtab – raha andmata ta enam ei pääse. Või saab kaasa mitmekeelse sõimu- ja needustevalangu. Lillejagajad on oma sõnul Rumeenia mustlased. Pikemalt nad endast rääkida ei taha.

Igapäevastele trammisõitjatele on tuttav olukord, kus vanem mees mängib trammi ühes otsas lõõtsa. Tema noor, arvatavasti alaealine kaaslane aga käib mööda ühissõidukit topsiga raha kogumas.

Tegemist olevat sama paariga, kes ka mullu kevadel ja suvel niimoodi raha teenida üritas. Mitu inimest on aga Postimehele rääkinud, et kui möödunud aastal kaassõitjad tõepoolest neile üht-teist andsid, siis praegu paistab tegevus üsna tulutu olevat. Täielikust mustlasgaleriist on veel puudu koerakutsikate ja lõõtspillidega lapsed ning ennast kõige kallimate restoranide väliterrasside kõrvale toidujäätmeid sööma sättivad vanad naised. Aga kevad on ju alles alanud.