Tee-ehitaja: ametnikud ei julge ehitusprojekte muuta

Eesti Asfaldiliidu juhatuse esimees Sven Pertens. Foto: Liis Treimann

Tee-ehitusfirma hinnangul ei ole teede kiire lagunemise taga mitte maanteeameti projekteerimismetoodika või juhendi kõrge iga, vaid pigem ametnike hirm midagi ehitaja soovitusel muutes sattuda kriitikatule alla.

«Vanade juhendite ja programmi kasutamine pigem ei ole teede lagunemise põhjuseks,» arvas Lemminkäinen Eesti AS juhatuse esimees Sven Pertens, kommenteerides Postimehe lugu, mis tõi välja, et maanteeamet kasutab siiani Nõukogude ajast pärit projekteerimisjuhendeid ja programmi. «Vene metoodika ja üldse Vene koolkond oli ja on tasemel teede projekteerimise ja uurimise koolkond. Kuna me oleme ka samas kliimavööndis ja meil on sarnased kliimatingimused, siis ma ei näe siin erilisi probleeme.»

Ta pidas vana asja kasutamist mõistlikuks, kuna see töötab. «Olud on ilmselt küll muutunud, näiteks sõidukite teljekoormused. Aga nii palju kui ma tean, on mingisuguseid muudatusi ka arvesse võetud.»

Pertensi hinnangul pole maanteeameti metoodika vale. «Küsimus on pigem varudes – võime ju tee ehitada väga kindla peale ja selle dimensioneerida, see kestab paremini, aga on ka oluliselt kallim. See ongi optimeerimisülesanne – liiga piiri peale ei tasu minna, sest siis on oht, et väiksegi kõrvalekalde puhul asi ei tööta, aga samas liiga suure varuga asja tehes lähevad need üle mõistuse kalliks.»

Lemminkäinen on mitmel korral puutunud kokku ka sellega, et ei pea maanteeameti projektis olevaid lahendusi kõige õigemaks. «Viimastel aastatel on pigem läinud niimoodi, et meie soovitatud muudatusi pole sisse viidud või kui, siis ainult selliseid, ilma milleta pole võimalik edasi minna.»

«Aga kui tee-ehitaja on soovitanud, et asendame mingi konstruktsioonikihi või teeks mõne teise konstruktsiooni, siis pigem ei ole ei tellija ega järelevalvaja julgenud selle peale minna,» rääkis Pertens, pidades selle põhjuseks kontrollijate poolt vindi üle keeramist. «Kui tehnilisi projektimuudatusi või küsimusi lahendatakse näiteks riigikogu istungitel või kaitsepolitsei oma tegevusega, siis vaene ametnik ongi nii ära hirmutatud, et parem ta ei lase mingit muudatust läbi, siis ei teki tal hiljem probleemi. Kui viiakse sisse projektimuudatus, võib juhtuda, et peab pärast kõigile põhjendama,» viitas ta viimastel aastatel avalikkuse ette kerkinud tee-ehituse probleemidele.

«Keegi ei lähtu enam inseneri lähtekohast, vaid küsimusest, kas mul võib edaspidi sellest probleem tekkida, et midagi muudeti.»

Põhjuseid, miks hulk teid ettenähtust kiiremini lagunevad, on Pertensi sõnul mitu: «Esiteks on meil päris keerulised klimaatilised tingimused. Teiseks on meil päris keeruline, ebamugav ja vahelduv geoloogia ehk pinnas, mille peale me peame ehitama. Näiteks soomlased ehitavad kalju peale, meie üldjuhul kas liivpinnastele või peame tegelema moreenide, savide, turba ja muude selliste pindadega. Nii et tingimused pole võrreldavad.»

Järgmine põhjus on rahas. Ühelt poolt see, et kallima lahendus töötab suurema tõenäosusega küll paremini, aga kui raha on vähe, tuleks leida optimaalne lahendus.

Teiseks on igal konstruktsioonil on eluiga, mille maksimaalseks kasutamiseks tuleb vahepeal vaeva näha: «Näiteks taastusremonte, ülekatteid jne. Kui me seda piisava sagedusega teha ei jõua, juhtub sama, mis majaga, mille eluiga on 50 või 100 aastat, aga kui katus hakkab läbi laskma, siis tuleb juba tegeleda kogu konstruktsiooniga varem. Meil on sama: kui me pealmiste kihtidega ei jõua tegeleda, tekivad sinna praod, augud ja kulumised, kuskilt läheb vesi katendisse ja hakkab seda alt lõhkuma. Nii need probleemid ilmnevad.»

Muus osas Soome ja Eesti tee-ehituses Lemminkäinen Eesti juht suurt vahet ei näinud. «Meil on sama tehnoloogia ja töövõtted, paljuski kasutatakse isegi sarnaseid materjale.»