/nginx/o/2025/04/25/16797906t1he010.jpg)
/nginx/o/2025/04/25/16799222t1hdf38.jpg)
Kui Seoulis sündinud Soo-Young Lee (39) veidi enam kui kümme aastat tagasi ERSO-ga liitus, koosnes orkester nelja riigi professionaalsetest muusikutest. Nüüdseks on koosseis muutunud märksa rahvusvahelisemaks, mis on muusiku sõnul hea märk. Avatud olekust võitvat tema sõnul nii orkestrandid, kes saavad teha koostööd eri rahvusest artistidega, kui ka Eesti laiemalt, sest olles ise avatud, on ka maailm sulle avatud.
Eneseusaldus ja uudishimu on kaks peamist joont, mis Soo-Youngi iseloomustavad. Nii ei kõhelnud ta kordagi, kui sai pakkumise alustada oma muusikuteed väikses Eestis. «Kui ma Seouli ülikooli lõpetasin, jätkasin magistriõpinguid Austrias ja Saksamaal. Magistrantuuri viimasel aastal hakkasin endale klarnetimängijana sobivat orkestrit otsima,» räägib ta, nentides, et tollal paelus teda just teistega koos mängimine. «Kui paljudes orkestrites oli kohti väga vähe või polnud üldse, siis Eesti riiklikus sümfooniaorkestris (ERSO) oli koht vabanenud. Tegin prooviesinemise ja mind valiti välja.» Nii töötabki Soo-Young alates 2014. aastast ERSO-s klarnetirühma abikontsertmeistrina, aastast 2019 rühma kontsertmeistrina.
/nginx/o/2025/04/25/16799227t1hb82d.jpg)
Eestis möödub aeg aeglasemalt
Soo-Young ei teadnud Eesti kohta just palju ja sellepärast ei olnud tal siia tulles ka erilisi ootusi. «See oli juuni keskpaik, päike säras ja vanalinna kollased majad mõjusid muinasjutuliselt armsalt. Ma tundsin ennast siin kohe hästi!» meenutab ta oma esimest pilti Eestist ja muigab kohe seejärel. «Inimesed andsid mulle muidugi vihjamisi mõista, et hõiskan liiga vara, enne saagu ma korralikku talve tunda.»
Eestlaste puhul märkas ta esimese asjana nende looduselembust – ka korealased peavad korra nädalas loodusesse saama. Siinne linnaelu pole muidugi pooltki nii hektiline kui Lõuna-Korea 10-miljonilise elanikkonnaga Seoulis, kus ta on sündinud ja kasvanud. «Korealastel on küll puhkust vähe, aga ühel päeval nädalas peavad nad mägedesse saama. Isegi kui see tähendab viis tundi autosõitu. See on vajadus,» märgib naine.
Võrreldes kiire ja materialistliku, tehnoloogiast läbi imbunud Lõuna-Koreaga, on Eestis Soo-Youngi sõnul inimese kätt rohkem tunda, kõik on naturaalsem ja automatiseeritust on vähem. «Aeg möödub siin aeglasemalt ja seda loomeinimene vajab. Isegi kui see on üks ja sama sekund, siis see möödub aeglasemalt. Elu siin on nagu meditatsioon,» ütleb ta poolluuleliselt.
Imestust tekitas Eesti puhul tõik, et temaealised ja vanem põlvkond ei julge ennast alati vabalt väljendada. «Alguses see üllatas mind, sest ma ei saanud aru, et kuidas sa ei saa öelda asju, kui see võib teiste arvamusest minna lahku. Mul ei ole kunagi pähe tulnud mõeldagi, kas mu arvamus võib olla õige või vale,» räägib Soo-Young.
Olles siin kümnendi elanud ja lugenud Eesti ajaloo kohta, mõistab ta nüüd, miks see nii on. «Eestil ja Lõuna-Koreal on sarnane ajalugu. Kui teie olete kannatanud Venemaa kolonialismi ja agressiooni pärast, siis meil on sarnane minevik Jaapaniga. Meil kestis see küll lühemat aega, aga pidime samuti tundma repressioonide tõttu loendamatuid kannatusi. Me ei tohtinud okupatsiooni ajal rääkida korea keelt. Mina ei ole selles generatsioonis, ma ei kogenud seda oma lapsepõlves, ka minu ema mitte, aga vanaema küll.»
Põhjamaine Eesti ja kurnav töökultuur Lõuna-Koreas
Interpreedi sõnul on suhted Eesti ja Lõuna-Korea vahel praegusajal palju tihedamad kui minevikus. «Kaks aastat tagasi avati Eesti saatkond Lõuna-Koreas ja eelmisel aastal Lõuna-Korea saatkond Eestis. See on kahe riigi suhetes suur samm edasi,» sedastab Soo-Young ja rõõmustab, et kontakte on aina rohkem ja kultuurivahetus aina laiaulatuslikum.
Siiski tuntakse Eestit võrreldes teiste riikidega vähem. «Koreas elades ei teadnud ma Eesti kohta midagi, isegi mitte seda, kus see asub,» täheldab ta, lisades, et tänapäeval on teadlikkust rohkem. «Kui varem teati Eestit ühena Balti riikidest, siis nüüd peetakse seda Skandinaavia riigiks,» teab ta rääkida. «Siinsetes rahvusvahelistes ettevõtetes töötab aina rohkem korealasi, kes esinevad ka Korea TV-s, seega on hakatud Eesti vastu järjest enam huvi tundma – ennekõike just Eesti digiriigi vastu, sest meiegi valitsus on sellest huvitatud.»
Tema sõnul on Korea ühiskond kahtlemata võistluslikum kui siin ja inimesed elavad selleks, et töötada. «Mingis mõttes on see vasturääkiv, sest oleme ajalooliselt sõltunud põllumajandusest, mis tähendas inimeste vahel tihedat koostööd. Aga Koreas õppides tundsin väga suurt konkurentsi, palju rohkem, kui tunnen siin. Ja mida aeg edasi, seda konkurentsitihedam sealne ühiskond on.»
Soo-Youngi sõnul tõmbab süsteem su endasse juba lastesõimest alates ja inimene justkui kaob selle sisse ära. Kui süsteemist eemaldud, on väga raske järjele saada või rahaliselt toime tulla. «Ka Lõuna-Korea haridussüsteem on äärmiselt konkurentsile orienteeritud, kõik sõltub akadeemilisest edust, oleme laste depressiooni ja enesetappudega maailmas esirinnas,» jätkab ta. Koreasse Soo-Young tagasi minna ei plaani, sest euroopalik eluviis istub talle paremini.
Õnneks on hakanud alates koroonast asjad paremuse poole minema. «Kui majanduse mõttes oli koroona halb, oli sel ka palju häid efekte Korea ühiskonnale: elu osatakse rohkem nautida ja väärtustada, inimeste vaimne tervis on parem,» tunneb ta head meelt. «Kui enne koroonat ohverdas terve perekond end ühe lapse nimel, levinud oli helikopter-vanemlus, siis nüüd oskavad inimesed rohkem puhata ja muretsevad vähem.»
Paeluvad galaktikad ja universum
Enne akadeemiasse astumist kaalus Soo-Young tõsiselt, kas muusika on ikka see, millega ta ennast jäädavalt siduda tahab. «Mul oli ka muid huvisid, nagu astrofüüsika, mind kütkestasid tohutult planeedid ja kosmos,» tõdeb ta ja lisab, et tegelikult oli ema see, kes ütles, et teadust saan alati uuesti õppima minna, aga muusikaga pean tegelema kohe, sest muidu kaotan aega.
/nginx/o/2025/04/25/16799387t1h8d4f.jpg)
«See oli väga tark õpetus, sest tõepoolest, muusikuna töötad palju oma kehaga, me kasutame muskleid ja hingamiselundeid, ja mida varem alustad, seda loomulikumalt see tuleb,» räägib kontsertmeister. «Ma kuulasin ema ja jätkasin muusikaõpinguid. See oli parim otsus, mille olen kunagi teinud.»
Sellegipoolest armastab Soo-Young siiani lugeda tähtede, kosmose ja uute planeetide kohta. «Tegelikult olen ikka ja jälle oma elus mõtisklenud selle üle, et miks ma muusikaga tegelen. Vastus on: sest sellel ei ole lõppu,» kaevub ta sügavamale endasse. «Saad teha ühte ja sama asja miljon korda uuesti, aga iga kord on see erinev. Võin mängida midagi, mida mängisin kümme aastat tagasi, aga see on ikkagi uus, sest ma avastan aina uusi ja uusi harmooniaid ja nii on see lõpmatu looming,» jätkab ta, märkides, et nõnda on ka teadusega, kus miski pole lõplik, sest ikka ja jälle on midagi uut avastada.
Klarneti helide värv puudutas südant
Oma muusikuteed alustas Soo-Young hoopis teist pilli – viiulit – mängides. «Minu vanemad on väga kultuurilembesed ja alati olnud klassikalise muusika fännid. Kui sündisin, soovisid nad, et ma tegeleksin mõne kunstiga, sest nad uskusid, et see rikastab mu elu,» räägib ta. «Minu naabruskonnas elas viiuliõpetaja ja nii ma siis alustasingi viieaastaselt viiuliga lihtsalt hobi korras. Õppisin tema käe all umbes kaheksa aastat ning miskitpidi hakkas see mulle väga meeldima,» jätkab ta.
Kui perega teise linna koliti, tuli vahetada kooli, kus Soo-Young jätkas viiuliõpinguid. Kuna ta oli tasemelt teistest ees, hakkas tal klassis ruttu igav ja nii otsustas ta hoopis flöödi kasuks. «Ka see pill meeldis mulle väga ja oli isegi lõbus, kuid ema arvas, et võiksin midagi veel proovida, ning pani mind kirja amatööride puhkpilliorkestrisse. Seal mängisin samuti flööti, aga orkestrijuht ütles, et flöödimängijaid on niigi palju, ja uuris, kas ma ei tahaks proovida klarnetit mängida.»
Nii pani dirigent Soo-Youngi pingile istuma ja lasi tal klarnetimängu kuulata. «Olin väga üllatunud, kui ilus see on! Klarneti helide värv puudutas südant. Olin lummatud selle õrnast ja soojast helist. On hästi teada, et klarnet imiteerib inimhäält nagu tšellogi. Mina seda ei teadnud ja leidsin, et klarnet on hoopis väga sarnane lauluhäälega. Mõtlesin, et vaat kui huvitav, seda pilli tahan ma õppida,» jutustab ta oma kohtumisest klarnetiga.
/nginx/o/2025/04/25/16799380t1hd28c.jpg)
Kui vaatab Arvo Pärti, näeb, et puu tuleb
Loomulikult ei saa ma enne vestlust lõpetada, kui pole Soo-Youngilt küsinud tema lemmikmuusiku kohta. «Ma naudin erinevate artistide muusikat,» vastab ta, lisades, et muusiku teeb eriliseks tema võime muundada ümbritsevat viisil, nagu ta seda tajub. «Arvo Pärdil on see võime olemas. Iga kord, kui näen teda muusikat esitamas või kui ta tuleb proovi ja ma teda vaatan, siis näen, et puu kasvab. Sellel puul on palju nähtamatuid juuri, mis maa sees levivad,» räägib ta tundeküllaselt. «Temas on selline aura, mis mind inspireerib.»
Kord Laulasmaa rannas jalutades nägi Soo-Young luike ja nagu loodus ise olevat «Luigelaulu» ta kõrvus helisema pannud. «Pärt muudab looduse millekski, mis talle meeldib. Loodus ongi tema ja tema on loodus,» mõtiskleb ta. «Arvo Pärt on midagi väga unikaalset, ta on nagu nähtus, ainulaadne fenomen,» lisab ta.
Küsimuse peale, kui palju mängitakse Pärdi loomingut Lõuna-Koreas, vastab Soo-Young, et maestro muusikat mängitakse palju sealsetes kontserdisaalides, telesõudes ja filmides. «Ma ei teadnudki Koreas elades, et Arvo Pärt on eestlane, arvasin, et ta on sakslane, sest tema loomingut avaldasid Austria väljaanded,» tunnistab naine. «Alles Eestis olles, oma esimesel ettekandel ERSO-ga, milleks oli «Credo» Tõnu Kaljuste juhendamisel, sain üllatuse osaliseks, et Arvo Pärt on eestlane. Olin väga üllatunud.»
Intervjueeris ja kirjutas Merit Pärnpuu.
Artikkel on osa meediaprogrammist „Mitme näoga Eesti“, mis toob esile Eesti kultuuririkkust. Meediaprogrammi toetab Kultuuriministeerium ja kaasrahastab Euroopa Liit.
Rohkem põnevaid materjale, mis on loodud meediaprogrammi raames, leiab veebilehelt kultuuririkkus.kanal2.ee
