/nginx/o/2025/04/25/16797906t1he010.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/25/16798035t1hc953.jpg)
Mitmekesise ja inspireeriva elu- ja töökogemusega haridus- ja kultuuritegelane Samuel Golomb (68) tunneb juudi päritolu eestlasena oma juudi juurte üle suurt uhkust. Ema suust teinekord kibeda märkusena kõlanud «Sest sa oled juut!» on aidanud tal oma eesmärkidele kindlaks jääda ja elus läbi lüüa.
Kui küsida Samuelilt, kuidas on olla juut Eestis ja kui palju ta ennast üldse juudiks peab või kui tähtis see tema jaoks on, siis vastab ta nii: «Kõik me tuleme oma lapsepõlvetoast. Mulle on alati räägitud, et ära kunagi häbene oma rahvust. Ja kui keegi sinu üle naerab, et sa oled juut, siis ära tee sellest välja. Ole nendest üle!»
Üle olemise all pidasid ema ja vanaema mõistagi silmas teadmisi, oskusi ja andekust. «Ma ei taha öelda, et olengi teab mis andekas ja teistest üle, aga kui lapsele juba maast-madalast topitakse sisse, et sa pead olema klassis kõige parem, näiteringis kõige parem, sest Arkadi Raikin on juut, Eino Baskin on juut, ja sina pead olema sama hea, siis see kasvatab iseloomu,» tõdeb Samuel.
/nginx/o/2025/04/25/16798047t1hea25.jpg)
Samueli sõnul tunneb ta ennast Eestis väga hästi, vaat et liigagi hästi, võrreldes teiste vähemusrahvaste või juudi kogukonna liikmetega. Seda põhjendab ta sellega, et teda ei saa nimetada muulaseks, kes on tulnud siia pärast sõda.
«Minu esivanemad elasid siin juba tsaariajal, minu vanaema oli tõeline eestiaegne proua, kes nimetas Pärnut Pernauks, Tallinnat Revaliks ja Tartut Jurjeviks. Juured on mul seal. Ema töötas terve eluaja – 43 aastat – Mõdriku tehnikumis inglise, saksa ja vene keele õpetajana. Sellepärast loen ennast ikkagi Eesti inimeseks, kes pealegi räägib sulaselget eesti keelt. Ja see on ka põhjus, miks mul on siin hea elada,“ arutleb ta, vastandades end neile Narva juudi kogukonna liikmetele, kes tulid Eestisse pärast sõda ega tea sõjaeelsest Narvast ja Eestist midagi.
Juudi perena hoiti aus ka eestlust
Ole sa juut või kes tahes, aga sa ei saa olla kinni ainult oma rahvuses, leiab Samuel ja toob näite: «Mul on sünnipäev väga huvitaval ajal – 17. jaanuaril. Ema ütles ikka, et see on jumala õnn, et ma 24. detsembril ei sündinud, sest kuidas me sünnipäeva või juubelit tähistame, kui eestlastel on siis vaikne jõuluõhtu.» Nii teadis Samuel juba lapsepõlves, et ükskõik kui lõbus tal 24. detsembril ei ole, peab ta arvestama sellega, et naabritel eestlastel põleb küünal ja nad peavad rahulikku jõuluõhtut. «Sellises vaimus me Rakveres elasime. Olen Rakvere poiss.»
/nginx/o/2025/04/25/16798037t1hfc31.jpg)
Lapsepõlvekodus olid au sees kõik Eesti asjad, peale juudi tähtpäevade tähistati ka kõiki Eesti pühi. Alates 1985. aastast pole vahele jäänud ainsatki laulupidu. «Sa pead ikka teadma, millest sinu riigi rahvas elab ja hingab,» on Samuel resoluutne.
Tulles tagasi tänapäeva, siis narvakate kohta seda öelda ei saa. Olles Ida-Virumaal 17 aastat elanud, peab ta narvakate miinuseks eesti keele oskuse puudumist. Ja tegelikult ka eestimeelsuse puudumist. «Kui sa ei oska eesti keelt, siis Eesti kohta võid lugeda ka vene keeles. Ja kui tahad laulupeole minna, siis sa ei pea selleks valdama eesti keelt. Laulupeole võid minna ka lihtsalt tunnetama ja ühes hingama.»
Samuel toob näite Narva noormehest, kes on viimased poolteist aastat olnud talle autojuhiks. «Ikka räägime elust ja vaidleme ka. Et ta ei tea, kus on Toila park, no ladna, aga et ta ei tea, kus asuvad Paide ja Türi, siis sellega on juba väga kehvasti. Ta on eluaeg Narvas elanud, pole kusagil käinud, kuulab Venemaa raadiot, vaatab Venemaa televisiooni ja elab oma kinnisideedes. Olen talle rääkinud festivalist «Rahvuskultuuride Loomepada», et meil on kultuuriühingud Narvas, Vene kultuuriseltsis Nadežda on 1200 liiget, mis on väga palju ühe ühingu kohta, seal lauldakse ja tantsitakse, neil on oma raamatukogud ja rahvariided, näitused ja projektid. Ta vaatab mulle suurte silmadega otsa. Ta ei ole kursis.»
/nginx/o/2025/04/25/16798115t1hcb34.jpg)
Kogukond vananeb, noori peale kasvamas pole
Kui veebruaris tuli uudis, et Tallinna juudi lasteaed kinni pannakse, siis on see Samueli sõnul märk kahest tendentsist: esiteks pole raha, ja teiseks: kogukond vananeb, 40–50-aastaseid praktiliselt pole ja nii pole ka lapsi. «Need olid tublid inimesed, kes lasteaeda ja erakooli pidasid, aga paraku ei suutnud juudi kogukond raha puudusel kahte õppeasutust (peale lasteaia suleti ka erakool – toim) eest vedada. Projektid olid neil aga väga julged, korraldati suvelaagreid, teemapäevi, väljasõite, seisti lausa peapeal, et tore ja lõbus oleks,» meenutab Samuel, märkides, et Eesti riigis õnneks ikkagi on võimalus juudi haridus põhi- ja gümnaasiumiastmes omandada.
Jätkates kogukonna vananemise teemal, siis see ei olevat Samueli sõnul vaid juutide probleem, vaid teistegi rahvusseltside mure. «Meil on Narvas juudi kogukonnas 45 liiget ja mina oma 68 eluaastaga olen üks nooremaid,» nendib ta. «Lapsed on kõik laiali. Minulgi on üks laps Soomes, teine Hispaanias.» Ka Ida-Virumaa rahvaste kultuuriühenduste ümarlaual osalevat Samueli sõnul põhiliselt mammid-papid, niisamuti tulevad Loomepaja festivalile vanemad inimesed. See on samuti märk, et noori peale enam ei tule. Seega on rahvushariduse andmine riigis väga keeruline, leiab ta.
Tulles tagasi positiivsemate arengute juurde tunneb Samuel uhkust ja heameelt äsja avatud mälestuskivi üle Narva sünagoogi kohal. «See oli väga suur projekt, hõlmas mitu aastat kõva tööd. Toimusid kaevamised, käisime mitu korda linnapeade jutul, oli mitmeid kooskõlastusi,» räägib Samuel õhinal ja jätkab: «Nüüd on meil uus projekt: Narva juudikalmistu, kuhu maeti esimene inimene 1850. aastal, viimane 1940ndatel.» Kuna kalmistu on soosse kasvanud, on võetud eesmärgiks see kuivendada. «Tatarlaste kalmistu on kohe kõrval, oleme naabrid: juudid ja moslemid!» (Naerab lõbusalt – toim.) Samueli sõnul tahavad nad sinna ka väikese memoriaali püstitada.
/nginx/o/2025/04/25/16798105t1hfa88.jpg)
«Ka Rakveres on soov märgistada Rohuaia tänaval sünagoogi koht, oleme Rakvere juudi kalmistu aeda restaureerinud ja puid maha võtnud, seal on 93 hauaplatsi, kõige vanemad 1700 millegagi. Need on tähtsad ja rahvusega seotud asjad, neid projekte peab vedama,» on ta kindlamast kindlam.
Kogukond õitseb, kui kõiki kaasata
Noorte pealekasvu puudumisest hoolimata tunneb Samuel suurt heameelt, et Narva juudi kogukond nõnda tegus on. Toimekas on ka Ida-Virumaa juudi kogukond, mida juhib Aleksandr Dusman, keda hiljuti tunnustati Kohtla-Järve aukodaniku tiitliga, niisamuti nimetati ta lõimumispreemia laureaadiks.
«Aleksandr Dusman on eluaeg toimetanud Kohtla-Järves ja on samuti juut. Ta on palju aastaid juhtinud rahvusühingute ümarlauda (Ida-Virumaa rahvuskultuuriühenduste ümarlaud, mida juhib alates märtsist Maire Petrova – toim). Ja ma ikka naeran, et juudist ümarlaua esimees oskas hoida ühise laua juures 36 Ida-Virumaa rahvusühingut,» jutustab Samuel, lisades, et kui Ida-Virumaa juudi kogukond on rohkem akadeemilise iseloomuga ühing, siis Narva kogukond on nagu üks suur pere.
Peale Narva juudi kogukonna sõbrustab Samuel ka Kohtla-Järve juudi kogukonnaga. «Meil on seal 40-50 inimest, käime kuus korra-kaks kokku, et osaleda diskussiooniklubis. Teemad on seinast seina, aga alati juutidega seotud, keegi valmistab ettekande, teised kuulavad ja pärast arutame. Seejärel on väike kohvi- ja teelaud,» räägib Samuel, lisades, et kogukond tähistab kõiki juudi pühasid: alustades juudi uusaastast ja paasapühadest, lõpetades hanuka küünalde süütamise ja purim´iga.
/nginx/o/2025/04/25/16798111t1hded2.jpg)
«Käime ka korra aastas minu korraldatud ekskursioonil «Tunne enda Eestit»,» jätkab ta. Nii on üheskoos ära käidud Lahemaal, Tartu botaanikaaias, Ahaa keskuses, Rakveres, Peipsiveerel, Viljandis ja mujalgi. «Bussiga lähme ja võtame ka valgevene ja vene kultuuriühingutest inimesi kaasa. Ise maksame, keegi meid ei toeta. Aga kuna ühing tahab, siis käime,» räägib ta toredast koostööst eri rahvuste esindajate vahel Narvas.
Eelmisel aastal tähistas Ida-Virumaa juudi kogukond 35. aastapäeva. «Avaldasime juubeliraamatu, kus on kirjas Narva juutide ajaloo tähtsamad hetked,» räägib Samuel suure rõõmutundega. Ühingus on nüüd venekeelsena olemas ka Samueli klassivenna, Rakvere kristliku pastori Stanislav Sireli kaks holokaustiteemalist raamatukest, mis originaalis ilmusid eesti keeles. «Tõlkisin need vene keelde ja nüüd inimesed saavad lugeda.»
Pika jutu lõpuks konstateerib Samuel, et mitte ükski rahvusühing Eestis ei hoolitse nii heldelt oma vanurite eest, kui teevad seda juudid. «Koroona ajal saime maskid, desovahendid, saadeti ravimeid,» räägib ta. «Meil on Maxima programm, kuhu kantakse raha, et saaksime osta toiduaineid. Osaliselt kompenseeritakse ka ravimitšekid ja talvekuude kommunaalid. Meil on võimsad sotsiaalprogrammid. Müts maha!»
Suurim kirg on postmarkide kogumine
Üks suurimaid hobisid, millega Samuel on lapsest saati tegelenud, on postmarkide kogumine. Ka selleni juhatas teda ema, kes talle kaheksandaks sünnipäevaks esimese margialbumi kinkis. «Margikogumine on väga juudilik hobi. Iisraelis koguvad väga paljud inimesed marke. Tegelikult ei ole see hobi, vaid lausa haigus,» ütleb ta eneseirooniliselt. Tänu agarale margikogumisele on tal nüüdseks kirjasõpru üle maailma, Argentinast Sri Lankani välja.
Ühine hobi teeb ühele lainele saamise ja sõpruse hoidmise lihtsaks, olgu poliitilised vaated kas või diametraalselt erinevad. Näiteks suhtleb ta e-kirja teel ühe Venemaal elava mehega, kellega peale margivahetuse puistatakse omavahel südantki. «Oleme rääkinud ka Putini sõjast: tema ütleb, et tema riik käitub õigesti, seevastu kui mina nimetan seda fašistlikuks riigiks,» räägib Samuel, lisades, et hoolimata erinevatest poliitilistest seisukohtadest ei puudu suhtlusest ka inimlikud momendid.
/nginx/o/2025/04/25/16798051t1h9c0a.jpg)
Samueli sõnul kasvabki tema margikogu tänu laiale sõpruskonnale. «Kuna olen pensionil, ei ole mul nii palju sääste, et uusi marke juurde osta. Muidugi ma ostan, aga pigem vähe ja väga odavat kraami. Uusi marke saangi põhiliselt pimevahetuse teel. Panen kuulutuse välja, et vahetan 500 erinevat marki sama palju markide vastu üle maailma mis tahes riigis,» räägib ta õhinaga. «Mina ei tea, mida mina sinult saan ja sina ei tea, mida sina minult saad,» selgitab ta margivahetuse protsessi. Samuelil on markide jaoks kodus lausa eraldi tuba ning seal ootavat praegu lahti pakkimist ja sorteerimist seitse saadetist. Igas pakis on 250, 300 kuni 500 postmarki.
Samueli sõnul püüab ta otsida riike, mis jäävad meie regioonist väljapoole, näiteks India, Sri Lanka, Argentina, Araabia Emiraadid, sest sealt on oodata ka põnevamaid marke. Margialbumite näitel on ka huvitav vaadata, kuidas suured riigid on lagunenud. «Näiteks ühes albumis on mul Jugoslaavia ja kõrval on mul seitse albumit riikidega, mis tekkisid Jugoslaavia jagunemise tulemusena,» räägib ta. «Siis on mul patakas albumeid Nõukogude Liidu markidega, aga kõrval on mul vaata et 18 albumit uute riikidega, mis sellel territooriumil tekkisid,» jätkab ta.
«Mina olen väikeste riikide fänn!» on Samuel kindlal seisukohal. «Ma ootasin Eesti riiki. Kuulasin Ameerika Häält, mul oli riidekapi taga traatidest kokku painutatud antenn. Ja nii me kodus kuulasime, et valge laev tuleb.» Olgu poliitiline olukord kui tahes pinev, usub Samuel, et väikesed riigid jäävad alles. «Venemaa praegu kardabki kõige rohkem seda, et ta laguneb väikesteks riikideks. See on ju täitsa võimalik: tatarlased, Dagestan, nad on seal kõvad tegijad ja seal on neid vabadusmõtlejaid küll. Aga Venemaa surub nad kõik maha.»
Kaks küsimust
Lemmik juudi kirjanik?
Šolem Alejchem. Minu tädil oli kodus tema kogumik, nii said kõik tema teosed vene keeles läbi loetud. Paljud ei teagi, et tema jutustuse «Piimamees Tevje» põhjal on loodud kuulus muusikal «Viiuldaja katusel».
Lemmik juudi kunstnik?
Marc Chagall. Ja tema just sel põhjusel, et mõned aastad tagasi tegi Narva Valgevene Selts Sjabro meie juudi ühinguga kahasse ühte toredat projekti, ja kuna Chagallil oli 135. sünniaastapäev, tehti vahvaid viktoriine, korraldati joonistusvõistluseid ja muidki üritusi. Selle käigus sain ma Chagallist rohkem teada ja ta väga imponeerib mulle.
Intervjueeris ja kirjutas Merit Pärnpuu.
Artikkel on osa meediaprogrammist „Mitme näoga Eesti“, mis toob esile Eesti kultuuririkkust. Meediaprogrammi toetab Kultuuriministeerium ja kaasrahastab Euroopa Liit.
Rohkem põnevaid materjale, mis on loodud meediaprogrammi raames, leiab veebilehelt kultuuririkkus.kanal2.ee
