Indialanna Sara Sinha: e-Eesti ületas kõik minu ootused!

Suurema osa vabast ajast veedab Sara Tallinna Toastmastersi klubis, kus õpib ja arendab oma kõneosavust ning suhtlemist erineva publikuga. Foto: Marleen Leemets

Delhist pärit avatud valitsemise entusiast ja digiaktivist Sara Sinha (32) on Eesti elu saanud maitsta pea kuus aastat. Õppinud Eestit tundma, tõstab ta siinset ja India ühiskonda kõrvutades esile huvitava sarnasuse: nimelt tegutseb mõlemas riigis rohkesti vabaühendusi, mille eesmärk on muuta ühiskonda paremaks ja luua väärtust ilma rahalist kasu teenimata. Kodanikuaktivistina on ta omavahel kokku viinud sarnaste huvide ja seisukohtadega vabatahtlikke nii Eestis kui Indias.

Mida oled Eestis elades enda kohta teada saanud?

Tunnen enda üle uhkust, et suutsin oma elu mulle tundmatuseni võõras riigis nullist üles ehitada. Ausalt öeldes ei uskunud ma, et suudan seda päriselt teha. Olen õnnelik, et mul on siin töö, mida väga armastan, ja lähedased sõbrad. Muidugi oli algus raske, aga ma sain hakkama. Mul vedas väga ülikooliga (Sara õppis Tallinna ülikooli magistriõppes avatud ühiskonna tehnoloogiaid – toim), kus minu jaoks kõik väga lihtsaks tehti.

Mida pead kõige olulisemaks, et selline tohutu elumuutus õnnestuks?

Usun, et sellise suure elumuutuse puhul on oluline, et sul oleks töö, mida armastad, ja kindel eesmärk, kuhu tahad jõuda. Kui ei leia tööd, mille vastu tunned kirge, ega tea oma sihti, siis on raske. Minule väga meeldib Eestis.

Mis sind ajendas Eestisse tulema?

Valisin Eesti, sest tahtsin õppida e-demokraatia ja e-valitsemise kohta. Eesti on ülemaailmne liider e-valitsemises ja kui ma 2018. aastal ülikoolide kohta nii oma koduriigis kui mujal uurisin, siis lõi Eesti mulle internetiotsingus esimesena ette. Mingit pidi sattusin Tallinna ülikooli veebilehele, sealne õppekava tundus mulle põnev, misjärel otsustasingi proovida.

Küllap on väike Eesti Indiast vaadatuna sama eksootiline kui India meile. Kas natuke kahtlesid ka?

See võib kõlada imelikult, aga ma lihtsalt tundsin, et see on õige otsus. Sest just seda ma tahan oma elus teha. Isiklik areng ja eneseteostus on mind alati elus tagant tõuganud.

Millised olid sinu ootused Eestile ja kas need täitusid?

Kõike, mida Eesti digiriigi kohta lugesin, sain kohapeal ise kogeda. Näiteks kui efektiivne on siinne e-valitsus. Tegelikult ületas Eesti kõik minu ootused.

Kuidas Eesti sind vastu võttis ja kui kiiresti kohanesid?

Tallinna ülikoolis ja Eestis tervikuna üllatas, kui hästi ja toetatuna ma ennast siia jõudes tundsin. Saabusin 2019. aasta augustis ja juba kolmandal päeval läksin ülikooli, et tuutori ja teiste üliõpilastega kohtuda. Enne loengute algust olin kaasüliõpilastega juba sõber. Tuutor toetas ja abistas mind, sain kõikidele küsimustele vastused.

Milline on elu Eestis?

Mõned e-teenused on nii tõhusad, et mõnikord on mul tunne, et kas ma unistan või kuidas saab kõik nii lihtne olla. Digiteenused ja bürokraatia vähesus teevad elu lihtsaks.

Kui hea koht on Eesti elamiseks ja töötamiseks?

Minu jaoks on Eesti suurepärane koht elamiseks. Samas usun ma, et see sõltub paljuski ka sellest, mida sa otsid. Näiteks mulle väga meeldib minu tegevusala, ei meeldi liiga palju ringi joosta või kui riik elu keerulisemaks teeb. Tänu sellele on mul palju vaba aega, et hobidega tegeleda.

Mis hobid sul on?

Mulle meeldib mängida malet ja kuulata heavy metal’it. Loen palju nii ilu- kui aimekirjandust ja muidugi ohtralt ka kirjandust, mis on seotud minu tööga. Mul on vedanud, et töö on nii huvitav, et olen isegi vabal ajal sellega hõivatud.

Kus sa töötad?

Töötan Eestis loodud vabaühenduses Citizen OS, mis tegeleb e-osaluse ning parema arutelu- ja otsustamiskultuuri edendamisega. Näiteks kasutab meie platvormi algatus «Hakkab looma!», mis kutsub kõiki eestimaalasi kodumaal ja üle ilma koos unistama.

Korraldame ka koolitusi, arenguprogramme ja juhime rahvusvahelisi projekte. Meie platvorm on mõeldud eelkõige kodanikuühiskonna algatuste toetamiseks.

Sara koos Citizen OS-i rõõmsa ja tööka kollektiiviga. Foto: Ruudu Rahumaru

Mis on sinu roll ettevõttes?

Viimased kaks aastat olen töötanud kvaliteediinsenerina, enne seda partnerluse ja kogukonna juhina.

Mis sind eestlaste juures enim üllatas?

Kõik üllatas, aga ainult heast küljest. Inimesed on siin kenad ja hoolivad ning oskavad oma elu lihtsamaks teha. Erakordselt positiivselt üllatas siinne mittehierarhiline kultuur, kõigiga on võimalik kergesti kontakti saada. Näiteks käisin ühel tehnoloogiakonverentsil, kus oli väga kõrgel positsioonil inimesi, kelle kõigiga sai suhelda, neil ei olnud fassaadi ees. Nii ülikoolis kui tööl kutsutakse inimesi eesnime pidi ja kõikide inimeste arvamust võetakse kuulda, üliõpilased on otsustusprotsessi kaasatud. See on väga äge!

Kas Eesti külm kliima ei kohutanud?

Tean, et paljud kaebavad halva ilma üle. Olen vist imelik, aga mulle ei meeldi liigne palavus, sest olen päikese suhtes tundlik. Kord sain Kreekas päikesepõletuse ja mõtlesin, et kuidas see saab minuga juhtuda, olen ju Indiast pärit. Seega sobib mulle Eesti jahedus suurepäraselt.

Kas eestlastel on midagi ühist indialastega?

India on suur ja mitmekesine riik, mistõttu on raske üldistada. Seoses tööga olen tähele pannud, et nii Eestis kui Indias on palju vabaühendusi, kes tegutsevad ühiskonna paremaks muutmise nimel ilma raha teenimise eesmärgita. See on kummaline sarnasus, aga see on mulle siin silma hakanud. See on suur võit, et olen saanud omavahel tuttavaks teha ühiste huvide ja seisukohtadega inimesi Eestis ja Indias, nad saavad üksteise kogemusest õppida.

Kui kirev on sinu suhtlusringkond Eestis?

Mul on mõned India sõbrad, kellega on mind kokku viinud ühised hobid. Ma kuulun Tallinna Toastmastersi klubisse, millega liitusin selleks, et õppida ja arendada oma kõneosavust ja suhtlemist erineva publikuga. Paljud lähedased sõbrad, sealhulgas eesti sõbrad, olengi sealt leidnud. See on ka põhikoht, kus uute inimestega kohtun. Veedan seal palju vaba aega.

Millisest India osast sa pärit oled?

Sündisin ja kasvasin pealinnas Delhis. Tulin siia otse Delhist. Olen küll külastanud teisi riike, aga pole kunagi mujal töötanud ega õppinud.

Kuskil mägede vahel Indias moosi valmistamiseks virsikuid koorimas. Foto: Erakogu

Kui tihti kodumaal käid?

Korra aastas käin Delhis. Vanemad igatsevad mind, mille üle olen üllatunud! Aga nad on mul Eestis külas käinud. Neile väga meeldib siin ja nad imestasid, kui ilus ja rahulik siin kõik on. Ja muidugi hämmastas neid, kui puhas ja vaikne on siinne ühistransport.

Kui suurest perest pärined?

Mul on üks õde.

Kas Eesti ja India kultuuril on midagi ühist? Mida Indias kõige rohkem taga igatsed?

India on kultuuriliselt rikas, aga arvan sama ka Eesti kohta. Külastades siinseid muuseume ja kuulates, mida inimesed räägivad, olen Eestit tundma õppinud ja ütleksin, et ka teil on väga rikas kultuur.

Raske öelda, mida ma Indias igatsen, võib-olla Himaalaja mäestikku. Aga Eestiski on palju looduses ajaveetmise võimalusi. Loodus on igal pool ja sinna on nii lihtne minna.

Kas Suure Munamäe otsa oled juba jõudnud ronida?

Veel mitte, aga see on minu tegevuste nimekirjas.

Nimeta mõningaid lemmikpaiku Eestis?

Minu lemmiklinn on Viljandi, sest see on nii nunnu. Kahjuks ei ole ma veel Viljandi folgile jõudnud, aga plaanin kindlasti minna.

Teine lemmikkoht on Otepää, kus on väga kaunis loodus. Loodetavasti õnnestub mul sinna kord ka talvel minna.

Aga lemmiktoit Eestis?

Kohuke. Ma lihtsalt jumaldan kohukest. Ja kui aus olla, meeldib mulle kogu Eesti köök. Jällegi indialase kohta kummaline, aga ma ei suuda süüa vürtsikat toitu, saan sellest kõhuvalu. Mind üllatab, kui väga eestlastele vürtsikas toit meeldib. Teile meeldib lisada rohkem vürtse, kui taluda suudan. Söön meeleldi liha ja kartuleid, aga ilma vürtsideta.

Lemmikartist Eestis?

Eestis on palju häid bände. Näiteks Metsatöll meeldib mulle väga. Ka Tallinn Music Weekil kohtusin paljude ägedate artistidega.

Lemmiksõna eesti keeles?

Mets. See kõlab nii ilusasti.

Milline on kõige keerulisem eestikeelne sõna?

Otepää.

Mis teeb eesti keele keeruliseks?

Käänded, sest isegi kui ma sõna tähendust tean, ei pruugi ma sellest aru saada, kui see on teises käändes. Samas on see lahe ja unikaalne, et keelel on nii palju käändeid. Aga lugemise teeb see muidugi raskeks. Käänded on kõige suurem väljakutse. Ka õige hääldusega tuleb vaeva näha.

Minu eesti keele tase on A2. Töötan praegu selle nimel, et õppida paremini lugema. Mulle meeldib eesti keeles lugeda, aga see tuleb veel raskustega.

Intervjueeris ja kirjutas Merit Pärnpuu.

Artikkel on osa meediaprogrammist „Mitme näoga Eesti“, mis toob esile Eesti kultuuririkkust. Meediaprogrammi toetab Kultuuriministeerium ja kaasrahastab Euroopa Liit.

Rohkem põnevaid materjale, mis on loodud meediaprogrammi raames, leiab veebilehelt kultuuririkkus.kanal2.ee