INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Tamara. Võitlus Serhi eest

Kui sõda läbi saab, läheme Serhiga mägedesse elama, räägib Tamara Kazimir. Mäe otsa, kus ei oleks teisi inimesi. Foto: Vahur Laiapea

Kui Tamara poeg Ivan oli nelja-aastane, küsis ta emalt: millal me läheme turule mulle isa valima? Bioloogiline isa oli pere juurest lahkunud. Aga milline laps ei otsiks ega igatseks endale isa.

Turule Tamara ei läinud. Ta läks hoopis kohvikusse sõbranna sünnipäeva pidama. Läks tollase poiss-sõbraga – ja läks poiss-sõbraga tõsiselt tülli. Naaberlauas oli teine seltskond sünnipäeva pidamas. Kui Tamara tüli sõbraga tuure kogus, tõusis naaberlauast üks noormees ja tuli neid rahustama-lepitama. See noormees oli Serhi, kes samuti sel päeval sünnipäeva pidas. Kuidas see täpipealt läks, aga igatahes leppisid Tamara ja Serhi järgmiseks päevaks kohtumise kokku.

Mis seal salata, sünnipäeval võeti pits, teine, tükike kolmandat. Järgmisel päeval ei mäletanud Tamara enam, milline kohtama kutsuja välja nägi. Võttis kindluse mõttes sõbranna kaasa. Serhi võttis kindluse mõttes šokolaadi ja šampuse kaasa. Sõbranna lahkus kiiresti. Teda ei vajatud. Serhi ja Tamara sõid šokolaadi, jõid šampust, jäid kokku ja on koos tänaseni. Teisel tutvumispäeval tegi Serhi Tamarale abieluettepaneku ja nädala pärast kolisid nad kokku elama. Oli aasta 2002. Tamara oli leidnud endale armastava mehe ja Ivan isa. Tõelise isa, mitte bioloogilise. Serhi lapsendas Ivani ja on olnud talle päris isaks läbi terve noore elu. Tamarast sai Tamara Kazimir.