Mine metsa — see on kõige odavam spordiklubi!

Eesti Terviserajad said alguse 20 aastat tagasi, kui kolm suurt ettevõtet — Merko Ehitus, Eesti Energia ja Hansapank — panid raha kokku, jagasid ülesanded ära ning asusid eestimaalaste liikumisharjumusi parandama. Õigemini, looma selleks vajalikku keskkonda. Nüüd on üle Eesti rajatud ühtkokku 130 terviserada, mida kasutati 2024. aastal 8 miljonit korda. Terviseradade ideed hakkas arendama Toomas Annus, kes kutsus kampa Sandor Liive ja Indrek Neivelti.

Meenutame alustuseks, milline oli Eesti 20 aastat tagasi, kui sündis see idee terviseradadest?

Toomas Annus (T.A.): Eks me nooremad olime ja ma arvan, olud ei olnud päris need, mis nad täna on. Oleneb, kuidas vaadata ja millega ennast võrrelda. Me kolmekesi saime kokku juba 21-22 aastat tagasi. Esimese tõuke andis mulle selleks tegelikult Mati Alaver. Eks ta oli ju rohkem reisinud ja näinud sportimisvõimalusi Euroopas. Ta arvas, et me tegelikult võiks ka Eestis samas suunas liikuda. Et kõigil — mitte ainult lastel, vaid ka noortel ja vanadel — oleks kodu lähedal vabas õhus liikumise võimalus. Temal oli see võib-olla rohkem spordi mõttes. Aga kust hakkab sport, kust saavutussport, kust lihtsalt liikumine — neid piire on raske tõmmata.

Asutajad kolmekesi Foto: Erakogu

Aga kui see mõte tuli, siis läksite kõigepealt Hansapanka. Indrek, kui Toomas selle jutuga tuli, siis mis te selle peale kostsite?

Indrek Neivelt (I.N.): 20 aastat tagasi oli ju suusatamine ülipopulaarne. Ma mäletan, et kui Veerpalu või Kristiina sõitsid ja ma vaatasin oma Liivalaia kontori aknast, oli tänav keset tööpäeva täiesti tühi, ühtegi autot polnud. See oli selline aeg. Ja kui Otepääl oli maailmakarikaetapp, siis oli see laulupeo mõõtu, seal oli tohutult rahvast. Hansapank oli ka suusatamise kõige suurem sponsor. Algne mõte oli, et oleks kogu aeg korralikud suusarajad, oleks järelkasvu suusatamisel ja eks sealt see algne impulss tuli Matil ka.

Ja siis jõudsite koos Eesti Energiani. Sandor, miks teie pardale otsustasite hüpata?

Sandor Liive (S.L.): Eesti Energia oli siis veel monopol ja mina olin 2000. aastate alguses noor agressiivne finantsdirektor. Ettevõte oli siis nii-öelda kasumile pööratud ja me natuke isegi võib-olla seda kasumit häbenesime ja ei julgenud kuskile kellelegi raha anda. Aga siis hakkasime isekeskis mõtlema, et tegelikult midagi võiks ikkagi teha. Mõte oli, et see peaks olema kindlasti kõigile tasuta kättesaadav.

Ma olen ise kunagi suusatamisega tegelenud. Eestis saab seda teha talvel, enamasti enne või pärast tööd, ja siis on väljas juba pime. Eesti Energiale oli see selles mõttes väga hea, et saab elektrit ka rohkem müüa. Seega meie mõte oli tuua valgust, mis oleks kõigile tasuta kättesaadav. Ja loomulikult, liikumine ikkagi on üks asi, mis lisab head enesetunnet ja loodetavasti ka tervelt elatud aastaid.

Kuidas te omavahel tööd ära jaotasite?

S.L.: Eesti Energial oli väga selge, et meie teeme valgustuse, Hansapangal olid rohkem masinad tähelepanu all ja Merkost Toomas Annus rääkis kogu aeg, et teeme projektid valmis! See projektide tegemine oli väga suure võimendusega raha, sest see oli majandustõusu aeg ja ka kohalike omavalitsuste eelarved kasvasid nagu pärmi peal. Tänu Toomase ideele, et teeme projektid valmis, pandi alati novembris kõige suurema sopaga elektriliine püsti, sest selgus, et kohalikel omavalitsustel on raha üle ja väga lihtne oli sinna saada finantseerimine.

S.L.: Kroonides tollal oli see osalus kolm miljonit ettevõtte (iga asutaja — toim.) kohta aastas, mis eurodes, ilma inflatsioonita otse arvestades, on umbes 200 000 eurot. Tollal oli see oluliselt suurema ostujõuga, aga see võimendus, mis tekkis aastate jooksul tänu sellele, et kohalikud omavalitsused hakkasid panema sinna raha lisaks, oli mingitel aastatel lausa kuni kümnekordne. Kui juba kõik nägid, et see on niivõrd hea asi, siis nad tahtsid sellest osa olla.

Nii et alguses tegite projektid nii-öelda sahtlisse valmis, et kui on õige aeg, siis läheb töösse.

T.A.: Tegime valmis omal algatusel. Taotlesime ehitusloa ja jätsime riiulisse. Üle-eelmisel aastal olime olukorras, kus meil ei olnud riiulis mitte ühtegi realiseerimata projekti, välja arvatud Nõmme ja Sütiste projektid, mis jäävad ootama rohepöörasuse rahunemist. Ülejäänud projektid on kõik ellu viidud.

Aga mis oli päris esimene asi, mis te ära tegite?

T.A.: Esimene asi oli lumekahur. Komplektis oli ka suur generaator, mis asus merekonteineris. Sel ajal käis see konteiner ka mitu aastat välikontserte mööda. Ma mäletan, et Vabaduse väljakul toodeti selle generaatoriga voolu Stingi kontserdiks, seda veeti ka Tartusse ja mujalegi. See oli tegelikult multifunktsionaalne.

I.N.: Üks asi, mis on terviseradadele positiivne olnud, et nõukogude ajal väga paljudes kaunites kohtades üle Eesti olid mingid spordibaasid. See aitas need spordi mõttes ellu jätta, vähemalt osa neist. Samuti said toetust kohalikud entusiastid. Tänu sellele säilisid need kaunid kohad sportimiseks.

Aga räägiks natuke sellest koostöömudelist kohalike omavalitsustega. Ega ilma nende toe ja kaasamõtlemiseta vist ei oleks sündinud miskit?

T.A.: See on ikkagi kohalik asi. Meie rolli võib-olla ei saa siin üle hinnata ka. Eks ikkagi loeb see kohalik spordikeskuse juht. Isegi kui tema on kõva fanaatik, ei saa ta midagi teha ilma kohaliku omavalitsuse toeta. See on kõik seotud süsteem. Meie olime paindlikud ja kui kohalik aktiiv oli olemas, siis see oli tehtav. Me tegime ette niisuguseid asju, mis meile tundusid õiged ja vajalikud.

Aga kas see kõik on läinud alati lepase reega või on ikkagi mingisuguseid takistusi ka teel olnud? Võib-olla kõik ei tahagi, et need terviserajad edasi areneksid ja paremaks saaksid. Kas te seda olete ka selle aja jooksul tundnud?

T.A.: Mulle tundub, et esimesed 15 aastat mitte. See on nagu viimase aja mood. Tegelikult on ju veel sotsiaalseid gruppe, näiteks joodikud, kellega tekib nii-öelda konflikt, sest nad ei saa enam põõsastes rahulikult napsitada, kui teised seal suusatavad, kõnnivad või jooksevad. Ma arvan, et pole ka juhus, et Nõmme-Harkul löödi maha märgid, mis ütlesid, et ära siia koeraga tule.

S.L.: Kusjuures Harku rajal on viimastel aastatel olnud ilus märk, et mahume kõik ära ja on pandud suunad, kus sõita klassikat, kus uisku, kus jalutada. Ma arvan, et see liikumiskultuur samm-sammult areneb.

Millest te asutajatena seoses terviseradadega unistate?

T.A.: Eestis on 1,3 miljonit inimest ja näiteks kui miljon nendest käiksid kaks korda nädalas jalutamas, jooksmas või rattaga sõitmas, siis arvestades, et aastas on umbes 50 nädalat, teeks see aastas kokku 100 korda miljon inimest. Seega võiks kokku tulla 100 miljonit korda. Meie radade andurid näitavad praegu 8 miljonit aastas ehk siis kasvuruumi on umbes 10 või vähemalt 5 korda. Statistika näitab, et me elame 20 aastat vähem tervena kui rootslased. See on ju üks neljandik inimese elust. See on ikkagi hullumaja! Ja seda ei saa üldse alahinnata, mis see kõik maksab ühiskonnale. Ainuke variant on tervena elatud aastate kogust järele aidata.

Kuidas inimesed saada terviserajale?

T.A.: See peab olema populaarne. Ja see on ikkagi ju koolihariduse, vanemate, perekondade ja ma ei tea, minu poolest ka tööandjate asi ja kultuuri küsimus. Suunamudijaid on vaja!

I.N.: Mina suunamudija ei ole, aga ma ei ole ka pessimist. Sporditingimuste taha Eestis asjad ei jää. Rohkem pealehakkamist on vaja! See liikumiskultuur peaks algama koolist — see, et sa liigutad ennast, hoiad ennast vormis. See mõtteviis peaks olema lapsele kaasa antud, nagu ka harjutused erinevatele lihasgruppidele.

Kuidas seda saavutada, sest kõige suurem takistus on ikkagi inimene iseendale?

S.L: Terviseradade kodulähedus on ikkagi üks võtmesõna. Aga ega ta igal pool Eestis veel ei ole nii. Ikka väga paljud peavad liikuma sõitma. See aja kriteerium on minu jaoks järjest olulisemaks läinud.

T.A.: Mati Alaveril on üks kindel veendumus, et kogu selle spordi tegemise juures on üks ja ainult üks raske asi — riietumine. Kui selle ära teed, siis edasi on ainult rõõm! Mina olen kvaliteedi usku ikka ka natuke. Niikuinii oleme internetile lahingut kaotamas. Seega selles, kui heas korras sportimisvõimalused on, ei saa järeleandmisi teha.

I.N.: Kui võtta 20 aastat tagasi, siis kui palju oli rahvajooksudel jooksjaid? Praegu jookseb mitte 10 korda, aga pigem 100 korda rohkem.

Võibki ju alustada kohalike rahvajooksudega ja selleks, et ennast treenida, miks mitte minna terviseradadele. Tuleb lihtsalt ületada see kõige suurem takistus ehk panna selga sobivad riided ja lihtsalt minna.

I.N.: See on kõige odavam. Mingisugust abonomenditasu ei ole ja iga kuu pole vaja 59 või 29 eurot ära maksta. Mine metsa - see on kõige odavam spordiklubi!