Südameinfarkti ei põhjusta ainult kõrge vererõhk ja kolesteroolitase, suitsetamine ja ülekaal, vaid nüüd on selgunud, et suurt rolli mängib ka igaühe geneetiline pagas. Ent just sealt koidab ühtlasi lootusekiir, mis osutab võimalusele, et karmile haigusele saab varakult vastu hakata.

Küsige Kristjan Jõekaldalt, kes neljapäeva õhtuti küsib teleekraanil «Kahevõitluse» saates igasugu asju teistelt, kas selline mõiste nagu polügeenne risk on talle tuttav.

«On,» teatab ta, «aga alles hiljuti.»

Kes ei tea, mida see tähendab, sel tasub mõiste endale selgeks teha – sest polügeense riskiga arvestamisest sõltub suurel määral teie elu ja tervis.

Jõekaldal jääb üle vaid kahetseda, et ta sellest varem ei teadnud. Kaks ja pool aastat tagasi sai ta infarkti.

Nüüd teab ta tänu geeniuuringutele, et kui panna ritta suvalised sada meest, kuuluks ta nonde kaheksa hulka, kel on teistest suurem geneetiline risk saada elu jooksul infarkt.

Tõsiasi, et südame isheemiatõbi, mille ägedaim väljendus on südamelihase infarkt, sõltub peale klassikaliste tegurite suurel määral ka geenidega saadud pärandist, on alles viimasel ajal meditsiinis arvestamist leidnud. Põhja-Eesti regionaalhaigla kardioloogiakeskuse teadusjuht Margus Viigimaa peab seda kõrge vererõhu ja kolesteroolitaseme ning suitsetamise kõrval neljandaks samavõrd oluliseks riskiteguriks.

Kommentaarid (5)