Patareisuurune elupäästja: Tartus paigaldati Baltikumi esimesed juhtmevabad südamestimulaatorid

Tartu Ülikooli kliinikumi südamekliiniku kardiovaskulaarkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Indrek Roose (vasakul) ja kardioloogia eriala vanemarst-õppejõud Priit Pauklin näitavad südamestimulaatoreid. Roose hoiab eelmisest sajandist pärit stimulaatorit, Pauklini käes on aga uhiuus juhtmevaba stimulaator. ​ Foto: Margus Ansu

Tänavu veebruaris paigaldasid Tartu Ülikooli Kliinikumi südamearstid esimest korda nii Eestis kui ka Baltikumis kahele patsiendile juhtmevabad südamestimulaatorid. 

Südamekliiniku kardiovaskulaarkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Indrek Roose selgitas, et südame­stimulaator on väike elektriline seade, mis annab südamele elektriimpulsse juhul, kui selle loomulik löögisagedus muutub liiga aeglaseks. Normaalne südamerütm on umbes 60–100 lööki minutis – sel juhul stimulaator ei sekku. Kui aga südamelöögid aeglustuvad, saadab seade südamesse elektrisignaale, et ergutada seda kiiremini töötama.

Roose sõnul võib aeglane südametöö ehk bradükardia põhjustada väsimust, õhupuudust, peapööritust, valu või raskustunnet rinnus ning raskusi liikumisel. Aeglase südamerütmi taga võib olla kas siinussõlme nõrkus või häired elektri liikumises ehk südameblokaad. Esimesel juhul ei suuda süda ise löögisagedust hoida, teisel juhul ei jõua südame ülemistest osadest (kodadest – L. E.) elektriline aktiivsus alumistesse osadesse (vatsakestesse – L. E.), mis põhjustab aeglase südametöö ja olukorra, kus kojad ja vatsakesed ei tööta sünkroonis. «Südamestimulaator on ainuke ravimeetod – rohud ei aita, kui pole tegemist just ägeda haigusega. Kui on südameinfarkt või on mõnes ägedas faasis südamelihase põletik, siis võivad need mööduda, aga 70–80 protsenti need mööduvad siiski pole,» ütles Roose.