:format(webp)/nginx/o/2025/04/09/16766779t1he98e.jpg)
Eesti välispoliitika elab kahe kuupäeva ootuses. Ja võib-olla ka natuke kardab nende saabumist. Üks neist kuupäevadest on teada. Juuni lõpus kogunevad Euroopa Liidu liikmesmaade juhid ja otsustavad Venemaa-vastaste sanktsioonide pikendamise. Või ei otsusta, sest näiteks Ungarit ei suudeta seekord ära murda. Kui tõeks peaks saama teine versioon, siis kukub ühenduse Venemaa-poliitika kokku.
Teine kuupäev, mille saabumine pole aga teada, on see, kui Ameerika Ühendriikide president Donald Trump otsustab suhetes Venemaa ja Ukrainaga uuesti «tõmblema» hakata. Mõni nädal tagasi oli ju periood, kui iga päev tuli mitu pöördelist uudist. Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi kohtumine Trumpiga. Vaherahu, mida ikkagi ei olnud. Ukrainale sõjalise abi peatamine, siis ikkagi jätkamine. Maavarade leping, mis oli ja siis ei olnud. Kogu aeg tundus, et kohe-kohe juhtub midagi suurt.