/nginx/o/2023/03/10/15190056t1h5770.png)
Aasta kalandusteo konkursile laekus kokku 57 kalandustegu, millest võistlemist jätkab 11. Kalanduse teabekeskus tänab kõiki kandidaatide esitajaid.
Mis on Sinu hinnangul kalanduse tulipunktid Eestis? Aga maailmas laiemalt? Konkursil „Aasta kalandustegu 2022“ rahva lemmiku tiitliga pärjatud Eesti Maaülikooli kaasprofessor ja kalanduse populariseerija Arvo Tuvikene kutsub kaasa mõtlema ning esitab kaks vaadet kalade maailma.
Eestis on viimase aja kuumimad kalandusega seotud teemad angerja käekäik ja suhtumine kormoranidesse. Angerja arvukus on madalseisus, kormorani oma aga pidevas kasvutrendis.
Kas klaasangerjate asustamine meie siseveekogudesse on panus maailma angerjapopulatsiooni väljasuremisse või hoopis kasuks liigi säilimisele? Arutlused sel teemal jätkuvad ja loodetavasti jõutakse lähiajal ka ühtsele seisukohale.
/nginx/o/2025/04/01/16749624t1h1291.jpg)
Ka 2025. aasta lind – kormoran – on kirgi üles kütnud. Tegemist on tõesti põneva arhailise linnuga, kel kahtlemata peab oma koht siin ilmas olema. Kuid tema arvukuse kasv Eestis ja tekitatud kahju muule loodusele näib hetkel olevat ohjeldamatu. On püütud jätta mulje, et tegemist on kasuliku linnuga, kes sööb peamiselt „prügikala“ – meres ümarmudilat ja emakala – ning aitab sedasi Läänemere kalastiku koosseisu parandada. Meie tehtud hiljutised kormoranide toitumisuuringud näitavad aga seda, et Võrtsjärvel ja Peipsi järvel on kormoranide toidulaual tähtsal kohal ka inimese poolt kõrgelt hinnatud kalaliigid – ahven ja koha (Joonis 1).
/nginx/o/2025/04/01/16749604t1h36d5.png)
Seega, kormoranide ohjeldamist võiks kaaluda ka sisevetel, eriti Peipsil, kus nende koloonia näitab laienemise märke. Lämmijärves paikneval Salusaarel on kanda kinnitanud üks Eesti suurim kormoranide koloonia, hinnanguliselt vähemalt 2000 paari. Meie tähelepanekute järgi selline massiline kormoranide hulk saarte loodusele ega elustikule kindlasti hästi ei mõju. Ei jõua ka merikotkad neid oluliselt piirata.
Selge see, et kormoranide räppetompude ja okse põhjal nende toitumise uurimine pole üldsegi lihtne ega meeldiv töö. Pealegi nõuab suurt vilumust, et ära tunda söödud kalaliigid näiteks koljuluude, neeluhammaste ja muude säilmete järgi. Siinkohal oleks ülimalt kasulik kala- ja linnuteadlaste koostöö – taaskord selleks, et kormoranide saatust määravad otsused oleksid teaduspõhised ja läbikaalutud, unustamata seejuures teisi ökosüsteemi osalisi, ka inimest ennast.
/nginx/o/2025/04/01/16749659t1hb6da.jpg)
Globaalses vaates paistavad aga silma maailma kalastiku poolest liigirikkaimas Amazonase vesikonnas aastail 2023–2024 valitsenud viimase sajandi kõige karmimad põuad. See kaugena näiv probleem on tegelikult kliimamuutuste kontekstis hoiatav ka meile. Amazonase veetase langes jõgedes kohati üle 10 meetri (!) ning see 121 aasta madalaim veeseis jättis paljudes kohtades kalad ja delfiinid peajõega ühenduse kaotanud järvedesse ja sootidesse lõksu. Kõrge, kohati üle 40 °C veetemperatuuri ja madala hapnikusisalduse tõttu hukkus palju kalu ja jõedelfiine. Harjumatu oli näha 2023. aasta novembris-detsembris Amazonase osariigi pealinnas Manauses tavaliselt väga rikkalikku kalaturgu, kus sedakorda kalu praktiliselt ei müüdud. Seejuures sööb sealne rahvas 10 korda rohkem kala kui meie. Mina ja mu head kolleegid Helen Agasild ja Priit Zingel Maaülikoolist olime selle looduskatastroofi tunnistajaks kohapeal. Nimelt osalesime aastail 2016–2023 koos Amazonase Instituudiga Amazonase ekspeditsioonidel. Just äsja ilmusid meil selle kohta mitmed teaduspublikatsiooni, oleme ka osalised Amazonase jõgikonda käsitlevas monograafias.
/nginx/o/2025/04/01/16749663t1h5d4d.jpg)