INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Anniina. Karjala juured Eesti kodus

Anniina. Juba veidi ka eestlanna. Foto: Vahur Laiapea

Anniinale meenub unenägu, mida ta lapsena nägi. Koduõuele maandub venelaste sõjalennuk. Anniina paneb unes endale kummikud jalga ja läheb õue, et kokku korjata sinna jäänud mänguasjad. Üks kummik jääb kuhugi kinni ja tuleb jalast. Kummik jääb õue, Anniina läheb oma nukkudega tuppa. Vene sõdurid vahivad aknast sisse. Muidugi jääb unenägu selle koha peal katki. See on liiga hirmus, et edasi vaadata.

Anniina ärkab. Eelmisel päeval oli isa saunas rääkinud Talvesõjast ja sellise näoga uni võis isa jutust lapse unne sugeneda. Ei olnud ta vist päriselt selles vanuses veel Vene sõdureid näinudki – või kui, siis sõjafilmides.

Anniina Ljokkoi on Eestis elav soomlanna. 2007. aastal tuli ta vahetusüliõpilasena Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima. Tuli Jyväskylä ülikoolist Tartusse üheks aastaks, aga nüüd elab Eestis juba 18 aastat. Koju minna ta ei saagi, sest Eestist on kodu saanud ja mingi osa Anniinast tunneb ennast juba eestlasena. Anniina tõlgib eesti kirjandust soome keelde ja õpetab Soome tööle minevatele arstidele soome keelt. Ja kirjutab OMA raamatut enda isapoolsetest esivanematest ja oma rännakust ajas tagasi, nii sügavale ja kaugele esivanemate ellu kui võimalik. See on minavormis retk Karjalasse Impilahti valda, mis sõdade järel venelaste lagastada jäi, ning edasi Soomemaa paikadesse, kuhu inimesed sõja eest põgenesid. Oma raamatus jõuab Anniina ka sellesse kaugesse aega, kus Impilahti valla kodukülas toimetasid tema vanavanaisa Grigo (Grigori) ja vanavanaema Aino. Nende ja nende järeltulijate lugusid ta otsib, taastab ja taasloob.