INTERVJUU ⟩ Jonatan Vseviov rahukõnelustest: ma arvan, et ameeriklastel ei ole kaugele minevat detailset taktikaplaani

Välisministeeriumi kantsleril Jonatan Vseviovil on välispoliitika arutelusid ja suundumusi jälgides hingel kaks muret. Ühelt poolt see, kui Euroopa Liidu (EL) liikmesriikidel võib Brüsseli poole vaadates tekkida moodus vastutusest kõrvale hiilida. Teiseks jälgib ta murelikult avalikku arutelu, mille järgi on kuskil olemas nirvaana, milleni jõudmiseks tuleb teha viimane pingutus.

Kaitse ja julgeolek on pidevat tähelepanu nõudev valdkond, seda pole võimalik lööktöö või paanilise söösthüppega ideaalseisundisse viia, sõnas Vseviov.

Vseviov rääkis intervjuus Postimehele ka Kaja Kallasele osaks saanud kriitikast, endise Ukraina armeejuhi Valeri Zalužnõi ootamatult apokalüptilisest sõnavõtust NATO kollektiivkaitse teemal, aga ka Euroopa Liitu painavast Ungari-probleemist.

Reedel täitub kuu kurikuulsast Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi ja USA presidendi Donald Trumpi kohtumisest ovaalkabinetis. Kas nüüd, kuu hiljem, on seis positiivsem või pessimistlikum?

Võrreldes selle kabinetikohtumisega on seis kindlasti positiivsem, sest see kohtumine ei läinud hästi mitte ühegi nurga alt. Mulle tundub, et seda on tunnistanud nii ukrainlased kui ka ameeriklased, et see kohtumine läks lihtsamini öeldes käest ära. Tänaseks on ameeriklased ja ukrainlased oma konstruktiivse suhte suutnud taastada. Mulle tundub, et see pole ainult väljapaistmise küsimus, vaid ka sisuliselt on nii. Selle kõige olulisemad märgid on Ameerika jätkuv sõjaline abi, mis Ukraina suunas liigub, sealhulgas informatsiooni jagamine, ja jätkuvalt Ameerika Ühendriikide sanktsioonid Venemaale, mis on väga oluline komponent meie üleüldises sanktsioonipoliitikas, kus Euroopal on oma roll, Ameerikal on kriitiline roll. Mis edasi saab, seda ei tea mitte keegi, sest alanud on kõnelused, mida mina ei tihka nimetada läbirääkimisteks. Seda need ei ole, aga on diplomaatilised kontaktid ja kõnelused. Siin on venelastel käsil vana trikk, mida nad on harrastanud aastakümneid: nad proovivad meelitada teised läbirääkimiste lõksu, kus nad koormavad partneri üle kõikvõimalike detailidega, astuvad ühe sammu edasi, siis pool sammu kõrvale, pool sammu tagasi ja siis jälle pool sammu edasi, jättes mulje, et ollakse konstruktiivsel teel, aga tegelikult sisulistes küsimustes vastutulekuid tegemata – suur sõda ju käib. Nad hoiavad kõneluste partnerit lõksus, et nii kaua, kuni on usutav, et on mingi diplomaatiline läbimurre võimalik, on kõikvõimalikud alternatiivsed poliitikad, näiteks sanktsioonide karmistamine, vähem atraktiivsed, sest äkki toob diplomaatia mingisuguse tulemi. Me näeme, et venelased on tahtnud seda alati teha ja tundub, et nad teevad seda praegu. Me oleme alati liitlasi selle lõksu eest hoiatanud ja teeme seda ka praegu. Meie ei usu, et on toimunud muudatus nendes eesmärkides, mida Putin on seadnud Ukraina ja Euroopa suhtes. Järelikult ta kasutab neid läbirääkimisi taktikaliselt, mitte tegeliku strateegilise poliitika muutumise kokkuleppimises.