Inimese õigus otsustada elu lõpu üle eeldab poliitikutelt empaatiat

Patsiendi elulõpu tahteavalduse eestvedaja Katrin Elmet selgitas, et tahteavaldusega saab näiteks loobuda mitmete elutähtsate organite asendusravist, mida tehakse intensiivravi osakonnas, näiteks nagu kopsude kunstlik ventilatsioon ja dialüüs. Foto: Remo Tõnismäe

Valitsus kiitis heaks ülejärgmise aasta jaanuarist jõustuma plaanitud eelnõu, mille järgi on igal teo- ja otsustusvõimelisel täisealisel võimalik ise otsustada, milline on nende jaoks elamisväärne elu ja kui kaugele lastakse arstidel raviga minna. Sellega tunnustatakse patsiendi soove elu viimastes etappides, kui ta on ise otsustusvõimetu.

Aasta arst ja Tartu Ülikooli kliinikumi anestesioloog Katrin Elmet selgitas, et tema pikk kogemus näitab, kuidas inimesed on väga erinevad ning on oluline teada, mis on kellegi jaoks vastuvõetav elu. «Mõni tahab, et teda veetakse läbi intensiivravi, teise jaoks on elukvaliteet palju olulisem kui elu pikkus. Mõni inimene ei soovi elada olukorras, kus ta on igapäevases elus täielikult sõltuv teistest,» näitlikustas ta, lisades, et tahteavalduse kättesaadavus arstidele on ülimalt tähtis, et teha kõike just patsiendi huvides.

Elulõpu tahteavalduse töörühm rõhutas, et avaldus on rangelt vabatahtlik ning tegemist ei ole eutanaasiaga, ka ei saa soovida abistatud enesetappu. Samuti saab tähtajatut tahteavaldust igal ajal muuta või tühistada. Seda Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhi, riigikogu liikme Margit Sutropi (RE) sõnul juba seetõttu, et kui näiteks 18-aastane mõtleb tahteavaldust tehes, et tulevikus seljavaluga elamine ei ole talle vastuvõetav, siis ilmselt mõne aasta pärast näeb ta olukorda teistmoodi.