Varaste grupeeringute liidrid on taas pead tõstmas nii Põhja- kui Lõuna-Eestis. Sel aastal on turvatöötajad pidanud varguskatseid peatama enam kui poole võrra rohkem kui mullu.
Aia selgitas, et kauplusi jälgitakse tegelikult mitmel tasandil, nii kohapeal kui ka valvekeskuses. «Väga palju profivargaid tababki videovalvekeskus, sest nemad on sellele profileerunud.»
Paarist kuni kolmest vargast koosnevad grupeeringud haaravad eeskätt tooteid, mida on lihtsam edasi müüa. Aia sõnul tegutsetakse üle kogu Eesti ja liigutakse ühest linnast teise.
Varast süütust ostlejast võib eristada tema pilk: «Kui see käib ka üheks või kaheks sekundiks valesse kohta, siis meie operaator tuvastab selle ära.» Valeks kohaks võib üheks näiteks olla valvekaamera. Tehnikahuviline inimene võib Aia sõnul kaamerat otse vaatama jääda, aga varastele on omapärane just kõõritav pilk. «Operaatorid nimetavad seda isegi vargapilguks. Mõnikord öeldakse, et oh, tuli ära!» kirjeldas ta.
Teisalt kipub ebaloomulik olema ka varaste liikumine. «Detailis ei tahaks avalikustada, aga ebaloomulikud mikronüansid on seal, mis määravaks saavad,» rääkis Aia, lisades, et tavainimese pilk ei pruugiks sellisest liikumise eripärast arugi saada.
Kuigi mängudes või vanades filmides võib vargaid näha mustvalges särgis ja mustas maskis, siis riietuse järgi vargaid Aia sõnul tuvastada ei saa. «On ka selliseid vargaid, kellel on põhimõtteliselt otsaette kirjutatud, et olen varas. See on väga spetsiifiline välimus,» rääkis ta. «Aga tihtipeale üritavad ka need profivargad riietuda väga normaalselt. Mingid nüansid ka välimuses võivad siiski reeta, kuid põhiline on siiski käitumine.»
Mis on veidrad peidukohad, kuhu vargad kaupa peidavad või kuidas võiks erineda Tartu ja Tallinna vargad, kuula juba Kukust!