Lähivõitlus huligaanidega röövis politseinikult une

Kalvi Almosen. Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Pronksrahutuste ajaks Tallinna komandeeritud Pärnu korrakaitsepolitsei juhil Kalvi Almosenil oli märatsemise tipphetkedel raske tänaval nähtut mõista. «Ma ei saanud nende inimeste käitumisest aru. Nad lõhkusid valimatult sedasama linna, kus ise elavad,» ütles ta. Seda kõike eemalt politseiahelikust näha oli võõrastav.

Kõrvaltvaatajale võis jääda mulje, et politseinikud nüpeldasid korrarikkujaid nuiadega kohe himuga. Almosen sellega ei nõustu. Raskes olukorras olid nuiad agressiivsete inimeste korralekutsumiseks hädavariant.

«Nuiatööd» oli Almoseni juhitud märulipolitsei eriüksusel palju. Rahutuste esimesel õhtul vastutas Almosen Mustamäe suunas mineva Endla tänava puhastamise eest. See oli üks keerulisem lõik – märatsejad lõhkusid seal kapo, migratsiooniameti ja maksuameti hoone aknad. Põlema üritati panna arvutiäri.

«Kaupluses oli turvamees lõksu jäänud. Pidime ta sealt kiiresti välja tooma,» meenutas ta. «Ja siis mäletan ühte inimest, kelle jalg jäi politseinike suunas visatud kõnnitee äärekivi alla. Ta sai sealsamas lahtise luumurru.»

Kõige tülikamad meeleavaldajad olid Almoseni sõnul politseiaheliku ees jooksnud lühikestes pükstes noorukid. «Nad tundusid olevat kuulikindlad,» rääkis ta. «Sest meie suunas lendas kive ja otse loomulikult said nemadki pihta.»

Hoolimata pikkadest tänavatel veedetud päevadest ei oska Almosen tähtsustada mõnd konkreetset «sõjalugu». «Minu käest on neid ikka küsitud, aga ega neid nii erilisi pole,» ütles ta. «Pealegi ei pidanud mina nende päevade jooksul oma erivahendeid kordagi kasutama.»

Almoseni sõnul on palju paremad sündmuste käigus juhtunud naljalood. Näiteks sellest, kuidas vihased inimesed ühele vene nimega Pärnu noorele politseinikule pikki monolooge esitasid. «Ega nemad teadnud, et vene nimest hoolimata ei saa ta sõnagi vene keelest aru,» kinnitas ta.

Või siis lugu üksuse distsipliinist. «Üksuse juhi kaks ülestõstetud rusikas kätt tähendas tema selja taha kahte viirgu joondumist,» seletas Almosen. «Üksus oli Kaarli kiriku juures hinge tõmbamas ja selle juht lihtsalt võimles hetkeks. Ühel hetkel avastas ta enda taga mehed seismas – ta oli end ringutades rusikas käed üles tõstnud.»

Kui talle kriisiajast üldse midagi eriliselt keerulist meenub, siis seondub see hoopis unega. Tema oli üks neist, keda pärast paaripäevast pingelist tööd meedikute abiga magama tuli aidata.

«Organism lihtsalt ei uinu. Su mõte ketrab selle üle, mis tänaval toimub. Sellest väljatulek on jube keeruline. Pool tundi vähkred voodis, siis ajad vormi uuesti selga ja lähed tagasi,» rääkis Almosen. «Lõpuks lihtsalt ei jaksa enam püsti seista. Kuid magama ei saa ka jääda. Siis oligi arstide abi vaja.»