Vandeadvokaat ja Tartu Ülikooli Euroopa õiguse kaasprofessor Carri Ginter näeb siseministeeriumi ning politsei- ja piirivalveameti arendatavas kaameravõrgu mõttes mitmeid murekohti. «See on karjuv totalitarismi tunnus, kui riik teab, kus sa kogu aeg oled,» sõnas ta «Kuku pärastlõunas».
Arendatav kaameravõrk suudaks tuvastada nii inimeste nägusid kui ka numbreid. Tegemist on veel värskete plaanidega ning analüüsideni jõutaks alles paari aasta pärast.
Ginter viitas esmaspäevasele «Aktuaalsele kaamerale», kus siseministeeriumi kantsler Tarmo Miilits sõnas, et totalitaarse ühiskonna poole ei taheta mingil juhul liikuda, küll aga tagada meie turvalisus.
Carri GinterFoto: Madis Sinivee
«Kui sa ütled, et sa ei taha liikuda totalitarismi suunas, aga tahad kõiki automaatselt jälgida, teavitada kes-kus on, millega ta sõidab ja kellega kohtub ning seda kõike automaatselt, siis see ju ongi väga karjuv totalitarismi tunnus, kui riik teab, kus sa kogu aeg oled,» kommenteeris vandeadvokaat kantsleri öeldut.
Samuti tõi Ginter välja andmelekke ohu, mida ei saa välistada, kuivõrd Eestis on varem lekkinud nii geeniandmed kui ka inimeste dokumendifotod, rääkimata muudest sarnastest leketest üle Euroopa. «Miks me nüüd arvame, et meie suudame teha selle supermaatriksi, mida kasutab ainult Jeesus?» arutles advokaat.
Seda, et erakaamerad kasutusele võetakse, Ginter ei usu, sest see oleks tõenäoliselt põhiseadusega vastuolus. Tema sõnul on näiteks nii Euroopa Kohus, Saksa kohus kui ka Ühendkuningriigi kohus teinud mitmeid lahendeid ning öelnud, et riik ei tohi teha süsteeme, kus kõiki inimesi potentsiaalsete kurjategijatena koheldakse.
Ginter tuletas võrdluseks meelde koroonapandeemiat: «Riik nõudis telekomiettevõtetelt välja kõigi telefonide positsioneerimise andmeid. Riik soovis teada, kas sa allud režiimile või mitte. Ainus põhjus, miks see sigadus jäi lõpuni viimata, oli see, et meie telekomides olid piisavalt intelligentsed juhid ja juristid,» rääkis Ginter «Kuku pärastlõunale».
Andmekaitse vaatenurgast nentis Ginter veel, et ohu suurus peab proportsioonis vahendiga olema. Praegusel juhul tehakse tema sõnul aga vahend suureks ning oht ise on mikroskoopiline. «See kaamerate süsteem tekitab sellise tunde, et su riik ei usalda sind ja siis sa hakkad tegelikult ka teadusuuringute kohaselt lihtsalt paremini valetama.»
Mis juhul me sellistest vahenditest aga hoopis puudust võiks tunda? Mis kuritegude ja õnnetuste puhul? Arutelu pikemat jätku kuula Kukust!